San Diego loomaaed

San Diego loomaaia eelkõige lastele suunatud kodulehekülje põhjal tekkis mul pisike kartus, et pärast on tegemist järjekordse Disneylandiga, mille maine ületab mitmekordselt tegelikkuse. Aga õnneks polnud see kartus põhjendatud. San Diego loomaia taustal kahvatusid kõik teised loomaaiad, kus ma käinud olen (ja loomaaedades käimine on mulle omamoodi hobiks). See loomaaed oli nii inim- kui loomasõbralik, mis on siiski üsna harvaesinev kombinatsioon.

San Diego loomaaed (mida sageli reklaamitakse kui üht maailma suurimat loomaaeda) on pindalalt tegelikult ainult poole väiksem kui Tallinna loomaaed, kuigi seal on esindatud suurem hulk liike (üle 800 liigi, samas kui Tallinnas on umbes 600 liiki). See ei tähenda, et loomad oleksid olnud üksteise kukil. Vastupidi, see loomaaed oli kuidagi väga hästi läbi mõeldud ja planeeritud, oli sageli mitmetasandiline, nii et loomadel oli piisavalt privaatsust, aga samas ei pidanud sa nende nägemiseks pikki jalutuskäike ette võtma. Tallinnas on jalutuskäikudel ühe puuri juurest teise juurde lihtne ära unustada, et sa oled üldse loomaaias (kuigi, olgu, Tallinn on tuntud eelkõige oma kitsede ja antiloobiliste poolest, kellel ongi rohkem ruumi tarvis). San Diegos olid sa pidevalt loomade keskel, justkui omaette maailmas. Seal sõitis ringi kahekordne elektribuss, millega pääsesid loomadele ligi ka need, kelle liikumisvõime oli piiratud. Ja samuti sai loomaaia ühest otsast teise gondlis istudes, mis kulges mööda õhku (vt. pilti).

San Diego on kuulus ja eriline selle poolest, et ta püüab olla “puurideta” loomaaed – loomad on inimestest eristatud madala valli või vallikraaviga või äärmisel juhul klaasiga. See muudab kogu kogemuse väga intiimseks. Pole sugugi üheselt selge, kes keda vaatab – kas loom sind või sina looma. Samuti asuvad San Diegos maailma suurimad linnumajad, mis sisuliselt kujutavad endast hiilaslikke linnupuure, kus keset metsikut loodust askeldavad ringi nii inimesed kui linnud. Mina sain aru sellest, et ma olin loomaaia eri tasandeid ja soppe pidi jõudnud kuidagi ühte linnumajja alles siis, kui minu kõrvale palmi alla pingi peale sättis end istuma üks kalkunisuurune pika sabaga lind. Nii me seal siis istusime. Oli üsna võimas.

Aga San Diego suurim eripära seisneb selles, et nad on püüdnud jäljendada võimalikult täpselt loomade looduslikku asuala. See tähendab, et loomaaias elavad kõrvuti need loomad, kes elavad kõrvuti ka vabas looduses ning loomad ongi ümbritsetud oma loodusliku asuala loodusega (nt. gorillad elavad vihmametsas, jääkarud tundras, jne.). San Diego on ilmselt üks väheseid paiku maailmas, mis oma suurepärase kliima tõttu saab endale sellist luksust lubada ning esimese hooga jättis nende taimestlik mulle isegi suurema mulje kui nende loomakogu (samal ajal kui teised inimesed loomi vaatasid plõksisin mina ennastunustavalt pilte taimedest, millest enamuse olin ma sunnitud küll ruumi puudusel ära kustutama). Pärast kuulsin, et nende taimekogu ongi rohkem väärt ja unikaalsem kui nende loomakogu ning et San Diego loomaaia näol on tegemist üksiti ühe maailma omapäraseima botaanikaaiaga.

Aga ma arvan, et peamine põhjus, miks see loomaaed nii eriline tundus, oli see, et loomad olid seal kuidagi ootamatult rõõmsamoelised ja aktiivsed, askeldasid ringi ning heitsid sulle uudishimulikke pilke. Vist esimest korda elus ei tundnud ma loomaaias ringi käies peaaegu mitte mingisuguseid süümepiinu. Ja loomade rõõmsameelsuse üheks põhjuseks on ilmselt see, et nendega tegeletakse üsna palju, et hoida alal nende loomulikke instinkte (nt. peavad loomad söögi nimel pingutama jne). Selle loomaaia kõige rõõmsamad ja kuulsamad tegelased olid hiidpandad (loomaaedu, kus elavad hiidpandad, on kogu maailma väga vähe, vist alla kümne, ning ega hiidpandasid pole ka vabas looduses kuigi palju järele jäänud, vist umbes 1000 ringis). Ma vaatasin tund aega võlutult pealt seda, kuidas noorem panda järjekindlalt ja süstemaailiselt tema eest ära peidetud toitu otsis. Nii et jah, ma arvan, et San Diego loomaaia lähedus võiks anda veel eraldi põhjuse mulle külla tulla.

San Diego

San Diego jättis suurepärase mulje kohe lennujaamast väljudes. Soe briis, õõtsuvad palmid, suurlinna tuled ning naerupahvakud. Ma seisin seal ja tundsin elevust ja uudishimu, nagu puberteertik enne õhtust pidu. Viimati tundsin sellist elevust vist esimest korda Berliini jõudes. Nende kahe linna – San Diego ja San Francisco – põhjal on mul kujunenud Kaliforniast ootamatult sümpaatne mulje. Ameerika seostub paljude jaoks peamiselt idarannikuga (linnadega nagu New York, Chicago ja Boston), mida peetakse Ameerika kõige “euroopalikumaks” osaks. Nüüd tundub mulle, et selline maine pole sugugi põhjendatud. Kalifornia tempo ja keskkond tunduvad hoopis “euroopalikumad” kui idaranniku suurlinnade rahutu sagimine ja närvilisus.

Mind üllatas San Diago... hm.. inimsõbralikkus. Ma kujutasin ette, et Kalifornias pole ilma autota võimalik suurt midagi ette võtta, aga San Diego oli üks jalakäijasõbralikumaid linnu, mida ma olen kohanud. Kogu linn oli erakordselt puhas ja hoolitsetud, iga nurga peal kasvasid hoolikalt kombineeritud lille- ja kaktusepuhmad. Ja kliima oli muidugi suurepärane – mitte liiga soe ega külm ega lämbe, vaid täpselt paras. Seda silmas pidades pole muidugi ime, et kalifornialased paistsid kõik olevat kuidagi rahulolevad ja rõõmsameelsed. Nende pilk oli pehme ja rahulolev ning nad ilmselgelt oskavad elust rõõmu tunda. Kesklinna kitsastel tänavatel asuvad tänavakohvikud olid puupüsti rahvast täis juba teisipäeval ning reedel oli seal juba üsna võimatu vaba kohta leida.

Konverents oli uhke. Seal oli kohal palju filosoofia superstaare (Burge, Chalmers, Tartut väisanud Boghossian, jne.) ning vanu tuttavaid (muulhugas ka tulevasi Vermonti kolleege). Iga õhtu lõppes konverentsi hotelli baaris margaritasid juues ning eile pidin ma tunnistama Julie’le, San Diegos elavale sõbrale UWOst, kelle juures me viimased paar päeva ööbisime, et ma olen kade. Edmonton on küll armas, aga San Diego vastu ta siiski ei saa. Igatahes, lisan mõned pildid. Loomaaia pilte saate vaadata homme.

Keslinna piirkond, mida tuntakse "Gaasilambi" (Gaslamp) nime all. Siin toimuvad linna uhkeimad peod ning kui baarid südaöö paiku täis saavad, siis hakatakse tantsima baariesisel kõnniteel.

Me ööbisime O'Nealiga selles kesklinna imeilusas hotellis, mis oli Hiltoni konverentsihotellist 10-minutlise jalutuskäigu kaugusel, aga vähemalt poole odavam.

Gaasilamp hommikul.

Hiltoni hotell, kus toimus selleaastane konverents. See hotell oli nii uhke, mugav ja suurepärase vaatega, et inimesed ei kippunud sealt esimesel võimalusel minema jooksma (nagu see tavaliselt juhtub), mis muutis tuttavate leidmise väga lihtsaks. Aplaus organiseerijatele.

Seesama hotell teise nurga alt.

Hiltoni hotellist avanev vaade.

Kuulus Coronado saar, kuhu mu sõbrad meid vastutulelikult sõidutasid. Selles hotellis valmis osa filmist Some Like It Hot.

Päikeseloojang Coronado saarel.

Mõttepaus

Märts ja aprill on mööda libisenud nii, et pole teisi õieti tähelegi pannud. Märtsis magasin ma paar nädalat lihtsalt maha. Samas tundub mulle, et sa saad end sundida teatud piirini, ka vaimse pingutuse järel on vaja mingit taastumisaega ning mina ületasin viimasel aastal oma senised piirid mitmekordselt. Üks asi ajas teist taga: väitekirja lõpetamine, uude kohta kolimine, kaitsmine, kontinentide vahel reisimine, tööintervjuud, konverentsid ja lõpuks uudis töö saamisest, mis oli emotsionaalselt vahest et kõige kurnavam. Ime, et mul hamster selle käigus vups rattast välja ei lennanud. Ma nimelt kujutan oma aju ette pöörlevas rattas jooksva valge peapaelaga hamstrina. Aga nüüd hakkab hoog raugema ning ratas on uuesti enamvähem kontrolli all. Nii et vahest maikuus suudan ma end uuesti kokku võtta ning lõpetada ära mõned asjad, mille tähtajad ma olen juba mitmekordselt ületanud.

Homme võtan ma ette oma viimase reisi enne suvist Eestisse tulekut. Ma sõidan San Diegosse Ameerika Filosoofilise Ühingu lääneosa (APA Pacific) aastakonverentsile. Senini olen ma käinud ainult nende idaosa konverentsidel, kus toimuvad üksiti ka tööintervjuud ja ega ma intervjuude kõrvalt polegi ettekannetele jõudnud. Väidetavalt toimub lääneosa konverentsidel kõige kõvem sisuline andmine – kuna see toimub alati mõnes soojas mõnusas linnas, siis on sinna kõige suurem konkurss. Seal toimub minu senini kõige edevam etteaste. Ma pean ettekande Antiikfilosoofia Ühingu sektsioonis, kus peavad ettekande ainult 3 inimest ning seda sektsiooni tulevad kuulama kõik, kel vähegi huvi filosoofia ajaloo vastu. Seejuures avaldati nood ettekanded ka Ühingu ajakirjas, nii et kõik liikmed on saanud ettekannetega juba eelnevalt tutvuda. See saab olema põnev. Aga minu peamine eesmärk on minna San Diego loomaaeda, mis on üks maailma parimaid, suurimaid ja progressiivsemaid loomaaedu. Varsti saate näha ohtralt loomapilte.

Debatt

Kanada muidu rahumeelsel ja igaval poliitikamaastikul on viimastel kuudel toimunud suur torm, mis algas härra peaministrile esitatud umbusaldusavaldusega ning raugeb eeldatavasti mai algul toimuvatel valimistel. Täna toimus debatt Harperi ning poliitiliste liidrite, eelkõige liberaalide juhi Ignatieffi vahel. See oli ilmselt viimaste aastate ainus sündmus peale Ameerika presidendivalimisi, mida jälgis kogu Kanada ning mis naelutas kaheks tunniks arvutiekraani ette isegi minu, kes ma olen üle keskmise apoliitiline.

Harperil pole üht suurt probleemi, pigem on tal palju probleeme, mis on kuidagi kumuleerunud. Ta meenutab mulle kohati Ansipit, kes tuli ka valitsusse energilise ja avatud mehena (Tartus oli ta ju väga populaarne ja vabameelne linnapea), aga kasvas siis kuidagi konservatiivseks ning kindlakäeliseks “isaks”. Harperi valitsusele heidetakse ette salatsemist ning läbipaistmatust, liigset autoritaarsust. Samuti on ta teinud mõned kummalised sammud, nagu näiteks otsus kulutada riigieelarvest mitukümmend miljardit lennukite ostmise peale (mis pole praeguses olukorras ilmselt kõige põletavam kulutus) ning otsus sulgeda riiklik statistika programm (nüüd pole väidete õigustamiseks enam vaja viidata statistikale, sest statistika lihtsalt puudub). Samuti heidetakse talle ette status quo hoidmist säästva looduskasutuse küsimustes, mis on Kanadale toonud tagurliku maine. Ja mainest rääkides sai sel suvel terve maailm vaadata pealt kurikuulsaid stseene sellest, kuidas G-20 kohtumisel Torontos kasutas politsei rahumeelsete protesteerijate vastu asjatut vägivalda. Ja nii edasi.

Debatt ise oli muidugi hämmastav. Harper seisis kaks tundi laustule keskel, mis oli väga sirgjooneline ja otseselt tema isiku vastu suundatud. Ei mingit pehmendamist ega kanadalikku viisakust. Ignatieff möirgas, kuidas Harper tahab kinni panna kõik selle, mida ta ei suuda kontrollida (viidates nt. statistikaametile) ning tsiteeris talle tema enda kunagisi sõnu, väites, et Harperist on saanud täpselt see poliitik, keda ta ise kunagi põlgas. Kõige hämmastavam asja juures oli see, et Harper ise jäi ebanormaalselt rahulikuks. Alahuul kippus tal küll kohati värisema ning me kõik huviga ootasime, et millal ta murdub. Aga ei murdunud. Ma arvan, et see oli tal väga strateegiliselt läbi mõeldud. Ta võttis sisse sellise isaliku hoiaku, hooliva ja mõista ja seletava, et lasta selle valguses paista oma oponentidel tormakate ja kogenematute lastena. Ma ootan huviga homset tagasisidet, avalikkuse reageeringut. Iseenesest oleks tore sellist ausat ja sirgjoonelist debatti näha ka ETVs, et näiteks Savisaarega seotud asjad lõpuks avalikult selgeks rääkida.

Debati magusamad palad ilmuvad internetti ilmselt alles homme. Aga ma lisan siiski ühe lingi debati lõpust, kus hoog oli juba raugenud ning tehakse kokkuvõtteid, aga mis võiks siiski anda toimunust (nt. Harperi hoiakust) teatud ülevaate.

http://www.youtube.com/watch?v=UioReyyeqO8&feature=youtu.be

Avaldamisest

http://www.postimees.ee/?id=416366

Täna tekkis “näoraamatus” üsna korralik arutelu Tiiu vastilmunud artikli ümber (vt. ülemine link), aga mingil hetkel sain ma aru, et teised olid ammu magama läinud ning ma olin jäänud sinna üksi seletama, nii et ma lõpetan oma mõtted siin blogis.

Tiiu artikkel tõstatab mitmeid küsimusi, millest igaüks vääriks eraldi arutamist, aga eelkõige on see suunatud avaldamisnõude vastu. Ta väidab, et mitmed filosoofia suurkujud poleks saanud Tartus teaduri kohta, kuna selle koha saamiseks peaksid nad iga viie aasta jooksul avaldama kolm õige kategooria alla kuuluvat artiklit. Nii et tema artikkel on suunatud üksiti Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) vastu, mis jagab artiklid erinevate kategooriate alla ega väärtusta populariseerivat laadi tegevust (nagu näiteks tõlkimine).

Mulle tundub avaldamisnõue (3 artiklit 5 aasta jooksul) ebareaalne vähemalt kahel põhjusel. Esiteks tundub mulle, et Eestis ei teadvustada endale seda, kuivõrd suur sündmus ühe korraliku artikli kirjutamine ja avaldamine tegelikult on. Kogu maailmas on selliseid ülikoole, mille osakondade liikmed on võimelised avaldama rahvusvahelistes tippajakirjades, väga vähe ning ülikoolid näevad selliste inimeste leidmise ja hoidmise nimel jõhrat vaeva. Seejuures on eriti vähe ülikoole, kes on võimelised endale “staare” sisse ostma; reeglina rabatakse inimesed ära nende potentsiaalsuse põhjal ning püütakse luua tingimused selle potentsiaalsuse õitsele puhkemiseks, lootes, et see tagab inimeste lojaalsuse. ETIS sellise võimaluse sisuliselt välistab ning on selles tähenduses väga perspektiivitu, et mitte öelda vastutustundetu süsteem. Sest midagi on ju imelikku selles, et mul on oma ühe publikatsiooni põhjal võimalik saada tööintervjuu Harvardist või Berkeleyst, aga mitte Eestis ülikoolidest.

Selle vastu võiks väita, et ETIS ei nõuagi avaldamist tippajakirjadest, vaid lihtsalt rahvusvahelistes (loe: ingliskeelsetes eelretsenseeritavates) ajakirjades, mida ainuüksi filosoofia vallas on sadade kaupa. Tippajakirjas avaldamiseks on tõepoolest võimelised väga vähesed ning sellises ajakirjas avaldamist võib pidada karjääri tippsaavutuseks, aga mõnes rahvusvahelises ajakirjas avaldamiseks võiks olla võimeline igaüks, kes vähegi viitsib ja proovib. Tundub, et reaalselt asi nii toimibki. Eestis on loodud vähemalt üks selline “rahvusvaheline” ajakiri, mis kujutab endast avaldamismasinat humanitaaride jaoks. Minu meelest see seab kahtluse alla kogu tegevuse mõttekuse. Avadamisnõue on motiveeritud tsiteeritavusest – mida rohkem on näiteks Tartus tegelasi, keda loetakse ja tsiteeritakse, seda parem on Tartu maine. Ja nende nurgataguste ajakirjade häda on see, et neid ei loe mitte keegi. Sellistes ajakirjades avaldamist saavad lubada endale need, kes on endale juba nime teinud, nii et inimesed loevad nende artikleid mitte ajakirja, vaid nime tõttu. Samuti on see minu meelest vaimse energia raiskamine. Sama artiklit ei saa avaldada mitmes ajakirjas. Kui sa oma mõtte mõne nurgataguse ajakirja peale ära raiskad, siis on see läinud.

Teiseks tundub mulle ebareaalne eeldada, et inimesed on võimelised avaldama antud tempos (3 artiklit 5 aasta jooksul) terve karjääri vältel. Selline nõue on üle võetud (anglo)ameerika uurimisülikoolidest, aga paraku on see üle võetud poolikult, mõistamata, et ühe nõude üle võtmine eeldab terve süsteemi muutust. Ameerika karjäärimudel näeb ette seda, et sa pead oma suutlikkust teadustööks tõestama esimese 5 aasta jooksul, mida paljud peavad karjääri kõige karmimaks ajaks. Kui see õnnestub, siis sa saad püsilepingu, tenure’i, ning sind jäetakse rahule – kui sa just midagi kriminaalset korda ei saada, siis ei saa sind elu lõpuni vallandada, isegi kui sa sestpeale enam midagi ei avalda. Reeglina on inimesed selleks ajaks asjas nii sees, et nad jätkavad avaldamist samas tempos, aga mõnikord tuleb ette ka seda, et nad võtavad aja maha, et koondada oma mõttes näiteks raamatusse või keskenduvad oma õpilaste juhendamisele. Mulle oli too püsilepingu ja absoluutse puutumatuse mõtte alguses väga harjumatu, isegi veidi šokeeriv. Aga nüüd mulle tundub, et see on ainus võimalus sisulise töökeskonna tekitamiseks. ETISe süsteemi suur häda on see, et sa ei saa end kunagi lõpuni kindlalt tunda, seda saab alati kasutada survestamisvahendina (nt. koormuse tõstmiseks, palga vähendamiseks, jne.), sest alati saab öelda, et näed, sa pole viimasel viiel aasta jooksul piisavalt avaldanud.

Ja kolmas ETISe häda on see, et ta ei võta arvesse seda, et Eestis töötamine (loengute ettevalmistamine, jne.) eeldab pideva populariseerivat laadi tegevust, nagu tõlkimine. Aga sellest mõni teine kord - nüüd on mul endal aeg magama minna.

Edmonton

Edmontonis on kätte jõudmas kevad, juba nädal aega järjest on väljas olnud plusskraadid. Mu Londoni sõbrad, kes alustasid terve talve vältel meie vestlusi mureliku tähelepanekuga, et sul on seal ikka –32°, ei suudaks seda ilmselt uskuda. Edmontoni talved on legendaarsed. Sel talvel oli tõepoolest paar arktilist päeva, mil oli targem toas istuda, aga minu meelest polnud need piisavad legendide tekkeks. Kuni ma taipasin, et asi on ilmselt selles, et enamus külmades paikades elavaid inimesi on harjunud pigem seda tüüpi kliimaga, mis on Londonis või Mihkli Hollandis, kus tõsiselt külmaks läheb alles detsembris ning kevad jõuab kätte juba märtsis. Ega ma ise polnud ka päris kindel, kuidas ma peale sellises kliimas elamist nende pikkade talvedega uuesti hakkama saan. Aga kui St. Louis’s konverentsil olles langes temperatuur järsku +2° peale, oli see tõeliselt ebameeldiv ja näpistav, ei lasnud rahus olla. Ja mul on hästi meeles see pärastlõuna, mil ma tagasi Edmontoni jõudes seisin lennujaama uksel ning vaatasin päikesepaistes sillerdavat lund, kõrget taevakaar ja avarust, mis mind alati jalust veidi nõrgaks võtab, tundsin, kuidas –32° mul hinge kinni lööb ning järeldasin, et ma eelistan iga kell Edmontoni kliimat Londoni omale. Edmontoni külmus on karge, ta lööb välja minnes hinge kinni ning teeb põsed punaseks, aga temaga harjub kiiresti ning ta pole ebameeldivalt näpistav. Samuti pole siin Londoni tüüpilisi lumetorme ja lörtsi. Lumi sajab novembris maha ning ootab rahulikult ära aja, mil tuleb sulama hakata. Ja siin saab näha kevade tulekut! Ma omal ajal kirjutasin mitu korda sellest, kuidas Londonis tuli kevad üleöö. Teda õigupoolest ei tulnudki, vaid ta järsku lihtsalt oli. Siin sain ma aru, et ma olen kevade tulekust puudust tundud. Kogu lumesulamises, üleujutustes, räästade tilkumises ning tänavanurkadel müüdavates pajuurbades on midagi väga helget ja lootusrikast.

Nii et, jah, Edmonton on mulle kuidagi sümpaatseks saanud. Ma olen siin hoopis rohkem omas elemendis kui teistes välismaa paikades, kuhu ma olen elama sattunud. Asi on ilmselt mingil määral ka elustiilis. Ma olen jälle oma aja ja tegemiste peremees ning mu doktorandiaastad, mil ma tegin kannatlikult ära kõik, mis kästi, on muutunud kaugeks ja ähmaseks. Mulle kuidagi sobib siinne avarus ning isegi selle paiga eraldatus. Edmonton pole kindlasti kõige mugavam paik, kus elada ning neis, kes on siia püsima jäänud, on eestlikku vintskust. Inimesed on pikemad, ilusamad ja selgepiirilisemad ning siin võib sageli kohata vanu indiaani näojooni. Aga sellega käivad kaasas muidugi muud jubinad, nagu näiteks see, et Londoniga võrreldes on siin oluliselt rohkem veidrikke ja paadialuseid. Ja osakonnas tuleb ikka ette seda, et üks ei räägi teisega ning keegi täpselt ei mäleta, millest see alguse sai. Oma juttu kuulates tundub mulle, et ma olen ilmselt üles leidnud selle kontinendi kõige eestilikuma nurga.

Selline 82. avenüüle avanev vaade asub minu majast 7-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Vasakult esimene on kino "Printsess", kus jookevad alternatiivsemat sorti filmid ning kus enne filmide algust mängib klassikaline muusika.

See on üks sildadest, mis ühendab 82. avenüüd ning ülikoolilinnakut kesklinnaga. Kuna kesklinn on teisel pool jõge, siis ma sinna just ülemäära sageli ei satu (hmm, ma olen sinna sattunud õigupoolest ainult 4 korda) ning see alles ootab avastamist.

See pilt on tehtud jälle kodu lähedal, turu kõrval. See pilt on Edmontonile üsna iseloomulik. Kõrge sini-sinine taevas ning punastest tellistest majad.