Üks tore päev

Täna oli ilus päev. Hommikul paistis päike – üle mitme päeva. Ja kui ma osakonda minnes oma postkasti kiikasin, leidsin sealt kirja, mis teatas, et peale seda, kui ma olen sisse viinud mõned väikesed muudatused, on JHP ehk Journal of the History of Philosophy valmis avaldama mu artikli. Üldiselt on siinsel osakonnal selline poliitika, et avaldamist tuleks alustada kõige kõvemast ajakirjast ja siis liikuda allapoole. Nii et ma tõesti ei arvanud, et JHP selle artikli vastu võtab – nende tagasilükkamise määr on 98 %. Igatahes võiksid Henrik ja Devin, kes on alati hädaldanud selle üle, et ma midagi avaldada ei taha, mu selle peale mõneks ajaks rahule jätta. Ja siis sõin ma Kareniga, oma norrakast professoriga, väga maitsva lõuna. Ja siis läksin raamatukokku, et lõpuks oma hiigelsuur viivis ära maksta – kuna oli esmaspäev ja päike paistis, siis nad tühistasid poole mu viivisest (see oli vähemalt nende endi põhjendus). Ja siis ma sain kokku ühe vana sõbraga, keda eelmisel aastal tabas akadeemiline ja/või 25-keskpaiga kriis (nagu mina seda kutsun) ning kes poole aasta pealt oma õpingud katkestas ning Londonist ära sõitis. Nüüd on ta tagasi, roosa ja rõõmus, ning alustab uuesti doktoriõpinguid, kuigi teises ülikoolis. Igatahes oli teda väga tore näha. Teised olid ka seal ja tegid mulle mu conditional acceptance’i puhul hoogsalt õlut välja. Nii et ma olen praegu isegi veidi üllatunud selle üle, et ma teised pidutsema jätsin ja tulin Grad Clubi kirjutama ettekannet, mille ma pean ülehomme ära esitama. Praegu kaaningi ma sisse kohvi, vahin läbi akna tõtt prügikastis askeldava pesukaruga ning tunnen end kuidagi väga hästi.

Riin