Toomase sissekanne

Kõigepealt tahaksin ma parandada eelmise bloogija vea. Nimelt ei mänginud ma sugugi kaheksa tundi järjest malet, pigem vaevalt kuus. Ja kontserdi ajal tegime pause, näiteks siis, kui plaksutama pidi. Aga see selleks. Riin seadis mulle ülesandeks kirjeldada minu esmast muljet Londonist, sest tema seda kahjuks ei saanud teha, kuna ta toona veel blogi ei pidanud (st ta ei saanud kirjeldada oma muljet, mitte minu oma).

Rõõm saabus minu tänavale juba siis, kui Buffalos piiri ületades liiklusmärgid SI-süsteemi mõõtühikutele üle läksid. Kohe oli väga kodune. Kõige üldisemas mõttes jätab Kanada võrreldes USAga kuidagi vähem intensiivsema ja ka vähem agressiivsema mulje. Olles päevast päeva näinud siinseid doktorante, kes võtavad filosoofiat (st ennast selles) kohati nii tõsiselt, et vahepeal tekib hirm, et äkki saavad nad rabanduse või trombi või kukuvad lihtsalt pikali maha, mõjusid Riinu sõbrad nagu sõõm värsket õhku. Mis mulle eriti suurt rõõmu valmistas oli see, et nad suitsetasid (see võib küll mingis mõttes eelmise lause värske õhu teesiga vastuollu minna) ja oskasid kiiksuga nalja teha. Omapärasel viisil meenutasid nad mulle mitte Cornelli, vaid Freiburgi doktorante. Võibolla on Riin osanud enda ümber lihtsalt kuidagi euroopalikuma seltskonna koguda. Samas ma seda eriti ei usu, pigem oli kogu osakond selline üsna tsill ja ei vastanud päris täpselt sellele ettekujutusele, mille Riin mulle eelnevate aastate jooksul tekkida on lasknud. Tegelikult ma ei pannudki arhitektuuri ja muud eriti tähele. Ja väljareklaamitud pesukarusid ma ka ei näinud. Mis pigem meelde jäi, oli Sean siruli hamburgeriputka juures põõsa kõrval maas, selgitamas, et eelmine kord nägi ta sealsamas jumalat (mitte küll põlevat põõsast), Nicki öösel üleval passimas, kuna ta ei suuda kontserdijärgsest rockstaari-ängist vabaneda ja tõsiasja, et teine Nick käis Moskvas Boris Spasskil (!!!) külas.

Seetõttu ei saagi ma kuidagi tulla vastu Riinu palvele rääkida esmamuljest, sest see, mida ma seal nägin, on pigem Riinu poolt mõne aasta jooksul üles ehitatud suhtevõrgustik ja sõbrad, mistõttu mul ei olnudki kuidagi tunnet, et ma oleks võõras linnas ja vaataks ammuli sui ringi. Pigem oli Riinu entourage selline, et mul tekkis tunne, nagu ma oleks neid juba aastaid tundud. Nii et esmamulje luksust Riin mulle justkui ei jätnudki.

Londonist kui linnast ei oska eriti palju rääkida, sest seminaride ja ettekannete vahepeal jõudsin ma linna näha ainult paari tunni jagu. Tuginedes nähtule pean ma tunnistama, et London Ontario meenutab mõnes aspektis oma suurt õde Inglismaal – nimelt on mõlemad täis totaalselt alariietunud ja ergo omajagu külmavõetud tütarlapsi, kes liiguvad ainult herd'ides ja on väga valjud ja intensiivsed. Ma arvasin, et ainus erinevus on selles, et kanada noored on vähemasti piisavalt kained, et nad püsti püsivad, aga Sean arvas, et kell on veel liiga vara, et selliseid järeldusi teha.

Toomas