Minu ülikool

Üks minu suurimaid üllatusi on olnud minu akadeemilise identiteedi muutus. Kuivõrd mu elu tiksus ligi 10 aastat Tartu Ülikooliga samas taktis, siis ma olin leppinud sellega, et mu akadeemiline identiteet on Tartuga lootusetult läbi põimunud. No ja ükspäev avastasin ma teatava üllatusega, et juba mõnda pean ma oma ülikooliks Western Ontariot (ehk UWOd). Ja seejuures tunnen ma tema üle teatud õrnust ja salajast uhkust, sest tegemist on ometi vinge ülikooliga.

Western Ontario on üsna omamoodi ülikool. Ühelt poolt on siinne filosoofia osakond vägagi tõsiseltvõetav ja tuntud. Möödunud kevadel olin ma mõneti hämmastunud selle üle, et minu UWOsse kuulumine põhjustas parasjagu ärevust ühel Tartus toimunud Põhjamaade konverentsil. Tuli välja, et see on kõva sõna. Teisalt pole ta siiski tippülikool nagu Toronto või seesama Tomi Cornell. See on kahtlemata eelis. Tippülikoolide häda paistab olevat see, et nad on karjäärile suunatud, endaga rahul ja sellises rahulolus ka veidi laisad ja konservatiivsed. Sellest kirjutas ka Tom oma sissekandes, kui ta ütles, et siinne osakond mõjus Cornelli kõrval nagu sõõm värsket õhku. Ja ka minu hipiprofessor rääkis sellest, kuidas ta töötas mõni aeg Torontos, aga tuli sealt kiirelt tulema, kuna kõik “pidasid end üleval nagu primadonnad”. Western Ontario on just selline koht, kust võiks tulla midagi uut ja põnevat. Ta on kuidagi väga elus, kogu aeg toimub midagi, kõik vuliseb ja keeb. Ja professorid on reeglina üsna noored (minust mõned aastad vanemad :), mis on samuti oluline eelis, kuivõrd nad pole oma maine otsa istuma jäänud, vaid hoogu ja hakkamist täis. Kuigi on täiesti võimalik, et mõne aastakümne pärast saab ka UWOst veidi igav tippülikool, on tal praegu veel noore, radikaalse ja elujõulise ülikooli maine.

Kõige enam hämmastab mind siinses osakonnas (tegemist on ikkagi ühe Põhja-Ameerika suurima osakonnaga, kus ainuüksi doktorante on üle 40) valitsev üksmeel ja solidaarsus. Siinne atmosfäär meenutab veidi seda, mis valitses Tartus siis, kui ma sinna alles õppima läksin ja mis praeguseks on suure teadustöö tegemise ja rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse poole pürgimise käigus kuidagi kaotsi läinud. Nii et siia ülikooli sattumist võib nimetada teatud määral (kuigi mitte täiesti, sest siia jäämine oli siiski mu enda otsus) üheks suureks vedamiseks.

Riin