Ja kallis blond

P A L J U Õ N N E S Ü N N I P Ä E V A K S!
Ja nagu Peep ütleks, häid neljakümnendaid!
Hea meelega oleks teiega Sveitsis.

Riin


Ja pole ju häda miskit, täiesti kobedad

Tere tali

Eile sadas üleöö maha selline lumi, mida Eestis pole ilmselt aastaid näha olnud. Kujundlikult rääkides jättis see mulje, nagu keegi oleks kohale sõitnud, lume ühe ropsuga välja kallanud ja siis edasi sõitnud. Sest ei Torontos ega ka teisel pool Londonit polnud lumest haisugi. Ja ilmselselgelt juhtus see liiga vara, sest puudelt pole lehedki maha tulnud. Igatahes, kui ma hakkasin eile varahommikul läbi lumetormi ülikooli minema, siis polnud jõutud teid veel lahti ajada ning tänavaid kattis ühtlane poolde säärde ulatuv lumekiht. Selle taustal sai hästi eristada neid, kes olid öö kodus veetnud, nendest, kes olid ula peale jäänud – esimesed olid selga toppinud mütsid ja kindad, teised kalpsasid lumehangede vahel lahtiste kingade ja tuulepluuside väel. Ja ülikooli kõrval elavad haned olid suures hämmingus. Ma küll tuletasin neile meelde, et neil on ka tiivad, nemad aga võtsid nad ette kõikvõimalikke koreograafilisi trikke, et lumes edasi liikuda.

Riin

Lastest ja koolist

Bhutanis on kohustuslik kooliharidus lastele vanuses 8-10. Edasi tuleb teha eksamid ja tulemuste põhjal otsustatakse, kes jätkavad koolis ja kes hakkavad vanemaid talutöödel abistama. Kui põhikool läbi, siis jälle eksamid ning uus valik. Ja nii kuni ülikoolini välja. Erinevalt paljudest teistest selle kandi riikidest, on kogu õppimine tasuta, kõige tublimad saadetakse riigi kulu ja kirjadega välismaa, peamiselt India ülikoolidesse. Paistab, et koolide tase on isegi kaugetes mägikülades päris hea. Vähemalt see, mis puudutab keeleõpet. Ka kaks aastat koolis käinud jõnglased räägivad üllatavalt head inglise keelt, seda kogesin ma meie kõige noorema, 11-aastase hobuseajaja peal, sellesama, kes siin pildil on, kes tegi on kaks aastat läbi, sai head eksamitulemused, aga kolmandal aastal, kui kool algas, võttis oma võileivakarbi ja läks kooli asemel metsa uitama. Ta nimelt arvas, et ega see kooliskäimine mingi õige asi pole ja ütles, et tema tahab hoopis loomaajaja olla. Nii ta siis meiega kaasa matkaski, vanema vennaga kahekesi, tegi tööd ja sai palka ning oma matkaosa lõpuks (me nimelt vahetasime poole pealt loomi ja ajajaid) ka 40 dollarit jootraha. Ma küll talle rääkisin, et koolikäimine on ikka üsna kasulik tegevus ja lõpuks ta mulle isegi lubas, et võib-olla ta siiski läheb kooli tagasi, aga omal vilasid silmad ringi, nagu Nukitsamehel.

Aga lapsed on Bhutanis jube suhtlemisaltid ja pidistamishimulised. Nad võivad sulle kümme minutit jutti poseerida, naeratus näol ja ainuke, mida nad vastutasuks tahavad saada, on näha digikaamera displei peal seda, kuidas nad välja näevad. Minu suhtes pidid nad pettumusi üle elama, sest mina kasutasin filmikaamerat. Aga ei sest miskit, rõõmsad olid nad ikka ja ei mingit raha, kommi või pliiatsite mangumist, mis näiteks Nepaalis nii tavaline on. Ja see, et nad sellised kriimud ja tatised on, kuulub seal asja juurde, sest üleval mägedes on ju kliima karm, külmad tuuled vahelduvad kõrvetava päiksega ja erinevalt põhjamaisest matkajast ei tea nemad ju UV faktor 50-st midagi. Ja majades ei ole neid sealjuures selliseid meile tuttavaid soojust akumuleerivaid kiviahjusid, vaid keset maja on tavaliselt üks väike raudahi, mis annab sooja umbes 50 cm raadiuses ja ainult siis, kui seal all midagi parasjagu põleb. Seega on neil ka toas parasjagu hundilaut, mis sunnib neid magama jakivillast tekkide hunniku all. Ja peal ka, sest voodeid neil ei ole ja kogu elu käib põrandal.

Ahjaa - kui meie lastel on pikk suvevaheaeg, siis neil on samasugune talvevaheaeg, mis paljudes mägikülades kestab novembrist aprilli lõpuni, sest siis ei pääse üle lummemattunud kurude lihtsalt nendesse küladesse, kus kool on. Linnades on talvevaheaeg pisut lühem, ainult nii kaks ja pool kuud jutti. Aga see-eest suved on lastel sisustatud. Siis nendel, kes oma eksamid hästi on teinud ja ikka ka koolis käia tahavad. Mungaõpilastega on teine lugu - nemad peavad kloostris olema ja õppima kogu aeg, kusjuures noviitsiaeg kestab neil ei vähem ega rohkem kui 25 aastat. Ja alles siis saab sinust täieõiguslik munk.

Terv., Peep

Minu ülikool

Üks minu suurimaid üllatusi on olnud minu akadeemilise identiteedi muutus. Kuivõrd mu elu tiksus ligi 10 aastat Tartu Ülikooliga samas taktis, siis ma olin leppinud sellega, et mu akadeemiline identiteet on Tartuga lootusetult läbi põimunud. No ja ükspäev avastasin ma teatava üllatusega, et juba mõnda pean ma oma ülikooliks Western Ontariot (ehk UWOd). Ja seejuures tunnen ma tema üle teatud õrnust ja salajast uhkust, sest tegemist on ometi vinge ülikooliga.

Western Ontario on üsna omamoodi ülikool. Ühelt poolt on siinne filosoofia osakond vägagi tõsiseltvõetav ja tuntud. Möödunud kevadel olin ma mõneti hämmastunud selle üle, et minu UWOsse kuulumine põhjustas parasjagu ärevust ühel Tartus toimunud Põhjamaade konverentsil. Tuli välja, et see on kõva sõna. Teisalt pole ta siiski tippülikool nagu Toronto või seesama Tomi Cornell. See on kahtlemata eelis. Tippülikoolide häda paistab olevat see, et nad on karjäärile suunatud, endaga rahul ja sellises rahulolus ka veidi laisad ja konservatiivsed. Sellest kirjutas ka Tom oma sissekandes, kui ta ütles, et siinne osakond mõjus Cornelli kõrval nagu sõõm värsket õhku. Ja ka minu hipiprofessor rääkis sellest, kuidas ta töötas mõni aeg Torontos, aga tuli sealt kiirelt tulema, kuna kõik “pidasid end üleval nagu primadonnad”. Western Ontario on just selline koht, kust võiks tulla midagi uut ja põnevat. Ta on kuidagi väga elus, kogu aeg toimub midagi, kõik vuliseb ja keeb. Ja professorid on reeglina üsna noored (minust mõned aastad vanemad :), mis on samuti oluline eelis, kuivõrd nad pole oma maine otsa istuma jäänud, vaid hoogu ja hakkamist täis. Kuigi on täiesti võimalik, et mõne aastakümne pärast saab ka UWOst veidi igav tippülikool, on tal praegu veel noore, radikaalse ja elujõulise ülikooli maine.

Kõige enam hämmastab mind siinses osakonnas (tegemist on ikkagi ühe Põhja-Ameerika suurima osakonnaga, kus ainuüksi doktorante on üle 40) valitsev üksmeel ja solidaarsus. Siinne atmosfäär meenutab veidi seda, mis valitses Tartus siis, kui ma sinna alles õppima läksin ja mis praeguseks on suure teadustöö tegemise ja rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse poole pürgimise käigus kuidagi kaotsi läinud. Nii et siia ülikooli sattumist võib nimetada teatud määral (kuigi mitte täiesti, sest siia jäämine oli siiski mu enda otsus) üheks suureks vedamiseks.

Riin

Lumemehe kontraste

Sain lõpuks oma matkapildid ära ilmutatud ja sisse skännitud. Hakkan neid otsapidi siia üles ka riputamaa, esimeseks valikuks pakun vaadata Snowmani kontraste. Kui meie siin aasime, et Eestis on enamasti vahelduva pilvisusega ilm kohatiste sademetega, siis Bhutanis tuleks see lause lugeda umbes nii: "väga vahelduva pilvisusega, väga kohatiste ning eriti karmide sademetaga ilm". Polnud väga suur ime, kui ühel hommikul astusid telgist välja ja sattusid otse pilve sisse, kust söögitelgi leidmisega oli paras tegu, järgmisel hommikul sõid oma putru ja jõid teed paljas kõht sooja päikese poole pööratud, kolmandal hommikul tagusid aga telgiukselt esmalt maha jäätunud lume ja siis avastasid, et saatjad on hommikusöögilaua katnud õue - brrr...

Ka kurud olid erinevad. Mõne ületasid vesi vinges tuules silma lendamas ja vaatasid, et kurult ruttu alla varju saaks. Teisel vedelesid pooltunni ja lasid päikese käes vaikselt nurru. kolmanda võtmist alustasid alt lühikestes pükstes ja üleval võttis sind vastu lumi, mille all peidus salakavalalt libedad kivid. Teisele poole kuru järgmisesse laagripaika pidid muulad ja hobused telkide ja muu koormaga enne jõudma. Muidu polnud kuskil märgi käiguriideid kuivade vastu vahetada. See tähendas, et kuskil keskpäeva paiku pidime loomakaravani järgi ootama ja endast mööda laskma. Vahel pidi ootama päris pikalt, sest järsul ja kivisel rajal liigub inimene oma kahel jalal isegi osavamalt ja kiiremini, kui loomad neljal.

Terv., Peep

Toomase sissekanne

Kõigepealt tahaksin ma parandada eelmise bloogija vea. Nimelt ei mänginud ma sugugi kaheksa tundi järjest malet, pigem vaevalt kuus. Ja kontserdi ajal tegime pause, näiteks siis, kui plaksutama pidi. Aga see selleks. Riin seadis mulle ülesandeks kirjeldada minu esmast muljet Londonist, sest tema seda kahjuks ei saanud teha, kuna ta toona veel blogi ei pidanud (st ta ei saanud kirjeldada oma muljet, mitte minu oma).

Rõõm saabus minu tänavale juba siis, kui Buffalos piiri ületades liiklusmärgid SI-süsteemi mõõtühikutele üle läksid. Kohe oli väga kodune. Kõige üldisemas mõttes jätab Kanada võrreldes USAga kuidagi vähem intensiivsema ja ka vähem agressiivsema mulje. Olles päevast päeva näinud siinseid doktorante, kes võtavad filosoofiat (st ennast selles) kohati nii tõsiselt, et vahepeal tekib hirm, et äkki saavad nad rabanduse või trombi või kukuvad lihtsalt pikali maha, mõjusid Riinu sõbrad nagu sõõm värsket õhku. Mis mulle eriti suurt rõõmu valmistas oli see, et nad suitsetasid (see võib küll mingis mõttes eelmise lause värske õhu teesiga vastuollu minna) ja oskasid kiiksuga nalja teha. Omapärasel viisil meenutasid nad mulle mitte Cornelli, vaid Freiburgi doktorante. Võibolla on Riin osanud enda ümber lihtsalt kuidagi euroopalikuma seltskonna koguda. Samas ma seda eriti ei usu, pigem oli kogu osakond selline üsna tsill ja ei vastanud päris täpselt sellele ettekujutusele, mille Riin mulle eelnevate aastate jooksul tekkida on lasknud. Tegelikult ma ei pannudki arhitektuuri ja muud eriti tähele. Ja väljareklaamitud pesukarusid ma ka ei näinud. Mis pigem meelde jäi, oli Sean siruli hamburgeriputka juures põõsa kõrval maas, selgitamas, et eelmine kord nägi ta sealsamas jumalat (mitte küll põlevat põõsast), Nicki öösel üleval passimas, kuna ta ei suuda kontserdijärgsest rockstaari-ängist vabaneda ja tõsiasja, et teine Nick käis Moskvas Boris Spasskil (!!!) külas.

Seetõttu ei saagi ma kuidagi tulla vastu Riinu palvele rääkida esmamuljest, sest see, mida ma seal nägin, on pigem Riinu poolt mõne aasta jooksul üles ehitatud suhtevõrgustik ja sõbrad, mistõttu mul ei olnudki kuidagi tunnet, et ma oleks võõras linnas ja vaataks ammuli sui ringi. Pigem oli Riinu entourage selline, et mul tekkis tunne, nagu ma oleks neid juba aastaid tundud. Nii et esmamulje luksust Riin mulle justkui ei jätnudki.

Londonist kui linnast ei oska eriti palju rääkida, sest seminaride ja ettekannete vahepeal jõudsin ma linna näha ainult paari tunni jagu. Tuginedes nähtule pean ma tunnistama, et London Ontario meenutab mõnes aspektis oma suurt õde Inglismaal – nimelt on mõlemad täis totaalselt alariietunud ja ergo omajagu külmavõetud tütarlapsi, kes liiguvad ainult herd'ides ja on väga valjud ja intensiivsed. Ma arvasin, et ainus erinevus on selles, et kanada noored on vähemasti piisavalt kained, et nad püsti püsivad, aga Sean arvas, et kell on veel liiga vara, et selliseid järeldusi teha.

Toomas

Konverents

No eelmisel nädalal toimus siis too suur konverents. Ma hakkan järjest paremini aru saama, miks säärased konverentsid on hädavajalikud. Oluline põhjus on see, et neil inimestel, kelle nimesid sa oled kuulnud ning kelle raamatuid lugenud, tekib pähe oma nägu. Neid kohates saad aru, et ka nemad on eelkõige inimesed ja reeglina äärmiselt toredad inimesed. Näiteks tuli välja, et see tuntud professor, kelle ettekannet ma kommenteerisin, on pika halli hobusesabaga ja muheda huumorisoonega vana hipi, kellega vesteldes tekkis otsemaid tunne, nagu ma oleks teda alati tundnud. Ja teine põhjus on see, et kuivõrd need konverentsid on eelkõige sotsiaalsed üritused, siis on sul võimalik lõputult rääkida sellest, millega sa tegeled. Sellised vestlused võivad olla vägagi inspireerivad, näiteks minu väitekirja plaan muutus konverentsi käigus mitmeid kordi selgemaks. Ja see minu hipiprofessor tegeles peale konverentsi lõppu 2 tundi minu intentsiivse juhendamisega, millest oli mulle kõvasti kasu.

Mu kommentaar läks hästi, olevat olnud väga selge, nagu mitmed mulle ütlesid. Ja see läks hästi hoolimata sellest, et reede õhtul oli olnud Johni juures uhke õhtusöök ning peale seda pidu Grad Clubis, kus toimus meie osakonna doktorantide bändi “Department” esimene avalik etteaste. Kuna ma olen nende proove kuid pealt kuulanud (need toimuvad meie majas), siis ma olin isegi veidi ärevil. Igatahes läks nende kontsert hästi korda, kohal olid hunnik professoreid, kes eeotsas osakonna juhatajaga (samuti hipi) vihtusid tudengitega võidu tantsu keerutada. Ja mu kommentaar läks hästi hoolimata sellest, et eriti Tom, aga ka Sean polnud kaugeltki oma ülesannete kõrgusel. Kuna ettekanne, mida ma kommentaarisin, oli laupäeva hommikul kõige esimene (kl 9!), siis lubas Tom vaadata selle järele, et ma ei jooks rohkem kui paar klaasi veini. No ja mingi hetk leidsin ma end olukorras, kus nii Tom kui Sean püüdsid mind elu eest veenda jooma veel üht klaasitäit veini. Ja nagu Mihkel täpselt aasta tagasi, nii oli ka Tom, kes oli enamuse nädalast Londonis, Kanadast parasjagu sisse võetud. Aga ta lubas kirjutada omaenda sissekande Kanada kohta.

Riin


Õhtusöök Johni juures, kellest paremat võõrtustajat pole mina senini kohanud (paremas nurgas on Sean).

Ja Tom õhtusöögile ei tulnud, vaid mängis selle asemel 8 tundi jutti malet.

Väike maailm

Et maailm on väike, veendusin taas oma viimasel õhtul Bhutani pealinna Thimpu ühes mõnusas baaris. Lauas, kus ma oma kahe matkakaaslasega istusin, oli paar vaba kohta, ja ühel hetkel tulid ning istusid sinna kolm eurooplast. Vahetasime ühega neist paar triviaalset viisakusväljendit, et kes ja kust, kuni selgus, et ta elab juba viis aastat Thimpus. See oli juba huvitav, ja kui ta ütles, et on Austriast, läks jutt edasi, sest mina teadsin ka üht austerlast, kes mõned aastad tagasi tegutses alguses turismiäris Nepaalis, aga hiljem Bhutanis. Rääkisin siis sellest mehest ja küsisin, et kas ta on kuulnud oma kaasmaalasest, kes töötas Bhutani kuninga turisminõunikuna, ja kes sai hakkama sellise hullu tembuga, et sõitis Viinist autoga Bhutani, läbides oma teel Türgi, Iraagi, Iraani, Afganistani, Pakistani ja India. Selle peale vaatas see naine mind väga suurte silmadega, vaikis hetke ja ütles, et jah, ta teab seda meest, see on tema isa, ja küsis, et kust mina teda tean. Ta lisas veel, et isa läbis sama tee ka teistpidi, ja et selliseid reise tegi ta mitu. Siis ma pidin rääkima sellest, et ma olin kunagi ühe meesteklubi liige, kusjuures tema isa kuulus samasse klubisse Austrias, jne.

Ühesõnaga, kolme minuti jooksul selles juhuslikus Thimpu baaris leidsin inimese, kelle isa ma teadsin. Imelik on seejuures see, et kõik see ei üllatanud mind sel hetkel miskipärast üldse. See tundus kuidagi nii loomulik, aga mu matkakaaslased vaatasid küll toimunut väga suurte silmadega pealt. Nüüd tagantjärele tundub see suhteliselt põgus ja väga juhuslik kohtumine siiski üksjagu kummaline. Nojah, ma olen ju lugenud, et iga mistahes kaks inimest maailmas leiavad ühise tuttava keskmiselt kuuenda inimese kaudu, aga see, et ma Martini - nii oli tolle hullu austerlase nimi - tütrega niimoodi juhuslikult Bhutanis kohtun, oli siiski omajagu imelik. Eriti veel see, kuidas me oma jutuga praktiliselt kohe tema isani jõudsime. Kogu selle loo juures on muidugi ka ebameeldiv pool. Nimelt teatas Martini tütar Sofia mu palvele oma isa tervitada, et kahjuks pole see võimalik. Nimelt oli tema isa eelmisel aastal ootamatult siitilmast lahkunud. Ja kuigi ma ise polnud kunagi Martiniga kohtunud, teadsin ma meie ühiste tuttavate kaudu temast päris palju, nii et see uudis puudutas mind kuidagi vägagi isiklikult.

Terv., Peep

PS! Mu matkapildid on ikka veel ilmutuses, ma pole neile järele jõudnud minna, sest olen pärast tagasitulekut kõik päevad lennus olnud. Ja esmaspäeval lendan jälle, seekord Tartusse. Et siis uue nädala keskpaiku loodan mõned pildid siia üles riputada ja nende juurde veel matkajutte ka rääkida. Aga see siin on üks pilt mu eelmiselt, kolme aasta tagusest Bhutani-matkalt.

Tagasi tsivilisatsioonis

Parast 23 paeva ja ood olen ma nyyd magedest tagasi alla tsivilisatsiooni aare peale j6udnud. Eile oosel magasin juba yhes hotellis Punakhas, mis on Bhutani vana pealinn ja asub enam-vahem keset riiki. Seda labib riigi peamine ja enam-vahem ainuke maantee, mis algab Laane poolt vottes Parost, kus on riigi ainuke lennuvali, labib pealinna Thimpu ja jouab aina kitsamaks ja kitsamaks muutudes ysna riigi idaotsa valja. Yhesonaga - sinna Punakha hotelli joudes oli esimene kaik dushi alla, sest yleval magedes olin ma end tapselt kaks korda lobistanud jaises magijoes ja yhe korra yhes kylas kividega soojaks koetud puutynnis. Voite endale ette kujutada, milline m6nu oli seista voolava sooja vee all ja end yleni ja mitu korda korralikult sisse seebitada. Ja sellele jargnes uni voodid, valgete ja puhaste linade vahel, pea all padi ja peal tekk. Mmm... Aga mida seal hotellis polnud, oli Internet ja seega pidin veel paeva ootama, kuni tana Thimpusse j6udsin ja siinses hotellis netti paasesin.

Kui nyyd vaga lyhidalt see matk kokku v6tta, siis tundub, et yheks maailma raskeimaks magimatkaks teeb selle esmalt selle pikkus, teiseks k6rgus, kolmandaks Bhutani ilm ja neljandaks matkaradade seisukord. Siis algusest peale hakates on Snowmani raja pikkus umbes 360 kilomeetrit, mille labimiseks kulub optimaalselt 23-24 paeva, aga mis voib tanu ilmastikuoludele paris palju venida voi sootuks katkeda. See rada kulgeb peamiselt ylevalpool nelja ja poolt kilomeetrit, kus 6hk on h6re ja ood kylmad. Rajal tuleb labida 11 maekuru, millest umbes viis on korgemad kui 5 km ja ylejaanud 4,5 ja 5 vahel. K6ige k6rgem kuru oli 5300 m. Siis tuleb Bhutani ilm, millest tegelikult ykski Snowmani tutvustav kirjatykk midagi ei maini. Aga t6siasi on, et erinevalt Nepaalist sajab Bhutanis vaga palju ja vaga tihti. Meie matka k6ige pikem sadu kestis 48 tundi yhtesoodu, olles vahepeal vesi, siis lorts, l6puks lumi ning siis jallegi teistpidi tagasi. Ja siis v6ite ette kujutada, millised on riided, magamiskotid, telgid, jalatsid ja muu staff. Ja ega see meeleolule just ka k6ige positiivsemat m6ju ei avalda. L6puks veel matkarajad, mille labimine meenutab enamasti hiigelpika takistusriba labimist. Snowmani rajad koosnevad mudast, kividest nende keskel, millel hypeldes on v6imalik end saasta p6lvini mutta vajumisest, libedatest puujuurtest, j6gedest, millel puuduvad sillad, ja taevatreppidest, mis viivad yles kurule ja sealt alla. Vahepeal oli tunne, et ristiks selle Snowmani ymber Mudmaniks, aga siis tuli jallegi paike valja ja asi laks paremaks.

Aga ega sellest ei maksa nyyd jareldada, nagu oleks see matk kehv v6i ebameeldiv v6i tyytu olnud. Matk oli vagev ja hing sai ysna puhtaks. Lihtsalt minu varasemate magimatkadega v6rreldes oli see teistsugune. Kui tahta m6nusaid matkaradu ja vaga ilusaid vaateid lumetippudele, mida ei varja udu v6i pilv v6i vihm v6i lumesadu, siis tuleks minna Nepaali v6i Pakistani Kashmiiri (kus ma kyll veel kainud ei ole, aga millest raagivad haid s6nu minu matkakaaslased). Kui aga tahta panna ennast igatpidi proovile, nii fyysiliselt, aga peamiselt psyhholoogiliselt, siis on Bhutan muidugi karmim. Ja see paneb ennast ja loodust ja oma matkakaaslasi ning elu yldse vaatama senisest sootuks erineva pilguga. Ja mis on ju sellise matka eesmark, eksole...

Terv., Peep

PS! Hakkan siit tagasi lendama esmaspaeva varahommikul. Esimene ots viib Kathmandu kaudu Delhisse, kus tuleb terve pika paeva oodata, kuni sydaoosel valjub lennuk Helsingisse. Sinna j6uan teisipaeva varahommikul ja umbes kl 9 hommikul peaksin maanduma juba Tallinnas.

Kanada uudised

Kanada puhul on üldtuntud tõsiasi, et kuna neil endil siin eriti midagi ei toimu, siis elavad nad kaasa peamiselt USA asjadele. Praegu näiteks toimuvad Kanadas valimised. Siin-seal on püsti mõni üksik reklaamtulp, aga üldiselt see kedagi ei eruta. Üldine suhtumine paistab olevat see, et kuigi mõne asja (nt. tervishoiusüsteemi) kallal võib ju viriseda, toimib riik üldiselt hästi ja milleks muuta seda, mis töötab. Sel aastal on melu isegi veidi rohkem, kuna hr. peaminister Harper (vt. ülemist pilti) pole end viimasel ajal näidanud kõige arukamast küljest. Näiteks paar nädalat tagasi tuli ta välja seisukohaga, et kunstid on eliidi asi, tavainimest ei puuduta ja nende rahastamist hakatakse kärpima. See peale korraldati Kanada suurimates linnades (isegi Londonis) üleöö kunste promovad häppeningid. Seepeale võitis populaarsust liberaalide liider hr. Dion, kes lubas rahastust mitte kärpida ja isegi suurendada (vt. uuesti ülemist pilti). Igatahes pole see kuidagi võrreldev selle meluga, mis toimub Kanadas USA presidendivalimiste ümber. Kui USAs toimuvad debatid, siis valitseb Kanadas vaikus, sest kõik kuulavad.

Üldiselt hakkab Kanadasse tasapidi imbuma USA majanduskriisiga seotud paanika. Kuigi Kanada pangad on kindlamatel alustel kui USA omad, kardetakse kõige enam seda, et kui paanika USAs kasvab ja inimesed hakkavadki pankadest raha välja võtma, siis ei jäta see mõjutamata ka Kanadat (lõppeks mõjutab see muidugi kõiki). Mind üllatas, et kanadalased, kes üldiselt Euroopa asjadest ei tea tuhkagi, olid väga hästi kursis Islandi suuruselt kolmanda panga Glitniri põhjaminekuga, millest ka Mihkel kirjutas oma blogis. Mihkli sõnum oli küll üsna optimistlik, sest kuivõrd sellega seoses hoogustus inflatsioon (Islandi kroon on kaotanud 60% oma väärtusest), siis tasub talle kohe külla minna, sest Islandil on odav. Üldiselt on kanadalased ka üsna optmistlikud. Nii kaugele asjad siin kindlasti ei jõua, et inimesed hakkaksid toitu varuma (nagu see USAs pidi toimuma). Samas pidi Kanadas üha tihedamini kohtama USAs tavaliselt pilti, et suurlinnast välja sõitest võib näha üleöö tekkinud juurikaaedu.

Nii palju Kanada juttu. Nüüd pean hakkama uuesti oma kommentaari kirjutama. Eile öösel sain ta juba oma meelest põhimõtteliselt valmis, panin punkti ja sain aru, et ma olin kõigest valesti aru saanud. Nii et täna hakkasin otsast peale.

Riin

Saientoloogia

Kanada on teatavasti multikultuurne ja multireligioosne. Kindlasti ei mängi religioon Kanadas sellist rolli nagu USAs (õigupoolest on enamus kanadalasi pr. Palini kristlik-fundamentalistlike sõnavõttude pärast põhjalikult endast väljas), kuigi milline see roll täpselt on, on mul raske öelda, sest akadeemilised ringkonnad on igas kohas üle keskmise ateistlikud. Selge on see, et võrreldes Euroopaga kohtab Põhja-Ameerikas oluliselt tihedamini kõiksugu kirikuid ja templeid. Mulle on eriti silma jäänud saientoloogia kirikud, mida leidub igas linnas (ülemine pilt on tehtud nädalavahetusel Buffalos). Ma ei tea, paljud seda niinimetatud kirikut teavad, aga see on väärt oma lugu.

Saientoloogia kui religiooni rajas ulmekirjanik L.R. Hubbard 60ndatel. See on isegi arusaadav, sest tollal valitses Ameerikas suur ufovaimustus. Ent peale seda on saientoloogia populaarsus peadpööritavaks kasvanud, sel on sadu kirikuid ja sadu tuhandeid liikmeid, eesotsas Hollywoodi kuulsustega nagu hr. Cruise või hr. Travolta (kuulsuste jaoks olevat lausa eriprogramm). Õpetus on äärmiselt salajane, koosneb eri tasanditest, mille läbimine pidavat viima muidugi vabaduseni. Ühelt tasandilt teisele minek on vaeva- ja eriti rahanõudev ettevõtmine, ning seeläbi haaratakse liige väidetavalt niivõrd asja sisse, et sellest sektist pidavalt olema äärmiselt keeruline lahku lüüa.

Kolmandale tasandile jõudnu pühendatakse loomisloosse. Liikmed püüavad seda maha vaikida, aga kuidagi on see ikkagi avalikkuseni jõudnud ning seda kasutatakse sageli saientoloogia naeruvääristamiseks. Ja pole ime, sest tegemist on lõbusa looga. Vähemalt kui mina seda esmakordselt kuulsin, hakkas mul päris lõbus. Kokkuvõttes on lugu selline, et umbes 75 miljoni aasta eest tõi Xenu (tulnukast türann) planeedile Maa biljoneid vaimseid olendeid (muidugi kosmoselaevaga), et neid hävitada, kuhjas nad vulkaanidesse ja lasi aatompommiga (just nimelt aatompommiga) õhku. Nende hinged kogunesid kobarasse kokku, haakusid kehadega ning elavad neis tänini, põhjustades hingelist kahju. Nii et tuleb välja, et kõiki hingelisi hädasid põhjustab peamiselt vaene tulnukahing, kes on kehas vangis. Ja saientoloogia aitabki neist kehastunud hingedest lahti saada ning nende halba mõju neutraliseerida. Väidetavalt on saientoloogia kirik viimastel aastatel ka Eestis promo käinud tegemas, nii et kui juhtub olema palju raha, siis on võimalik seda lugu otse asjasse pühendatuilt kuulda.

Riin