Riia ja Naissaar

Viljandi folgi muljed tükivad peale, nii et mul on tagumine aeg riputada üles oma ammu pooleldi valmis kirjutatud lugu Riiast ja Naissaarest, mis on olnud selle suve suurüllatajad. Ma pole aastaid Riias ringi jalutanud, nii et mind tabas teatava üllatusena see, et tegemist on väga ilusa linnaga. Nad on seal kõvasti vaeva näinud. Kesklinna ja Daugava äärne piirkond on üles vuntsitud ning üle uhkete sildade sõites või tänavakohvikutes istudes tekib tunne nagu oleks suurlinnas. Samas on mõned asjad siiski teisiti – või õigupoolest nii, nagu Eestis vanasti. Näiteks kui ma kunagi siin blogis kurtsin, et Tallinna tänavapildist on ära kadunud kuulsad tibid, siis Riia oli neid paksult täis. Detailideni ülesloodud, kõrgekontsalisi, võltspruune ja võltsblonde naisterahvaid võis kohata isegi kell 10 hommikul kaubanduskeskuse ees (!). Kogu see võltsküünendus ei ole küll miski, mida taga kurta. Hea, et see Eestis on üle läinud. Mulle tundub, et nihe väärtustes, mis Eestis on juba toimunud või toimumas (ja mis võiks väljenduda juba selles, et eesti tibi on jalga tõmmanud teksased ja ketsid), pole veel jõudnud Lätti, kus vohab endiselt varakapitalism ja materialism. Sellegipoolest tekkis mul esimest korda huvi Riia linna vastu. Seda tasub kahtlemata põhjalikumalt tundma õppida.

Ja teiseks Naissaar. Kunagi lugesin ma andunult Jüri Tuuliku Abruka lugusid. Kui ma lõpuks Abrukale matkama jõudsin, siis jättis see võssakasvanud ja tollal 3 püsielanikuga saar veidi õnnetu mulje, kuna Tuuliku poolt kirjeldatud melust polnud midagi säilinud. Midagi sarnast juhtus ka Naissaarega, mis nõukaajal elanikest tühjaks tehti ning kus praegu elab üks püsielanik Petka. Samas on asjad hakanud muutuma. Ühelt poolt kindlasti tänu Tõnu Kaljustele, kes on püsti pannud Omari küüni, kus üle päeva toimuvad kontserdid (nt. selle kontserdisarja tulu, mille raames me Mozartit kuulasime, läheb Naissaare korrastamisele). Ja teisalt tänu mõnedele ärimeestele (nagu ka Peebu äripartner, kellel me külas olime), kes on vanad talukohad uuesti üles ehitanud. Tegemist on äärmiselt mõnusa saarega – Tallinnast kiviviske kaugusel, ent Tallinna melust täiesti eemal ja eraldi. Hea koht väljapuhkamiseks. Ei mingit elektrit, telekat või jooksvat vett, ainult linnulaul, elav tuli, liivarannad ja merekohin.

Moraal võiks olla see, et ärge minge Helsingisse või Saaremaale, minge Riiga või Naissaarele.

Riin