Viljandis

Selleaastasel folgil oli meil Riinuga päris üksmeelselt kaks lemmikut - juudid pealkirjaga "Toy Vivo", mis eesti keeles peaks tähendama: olen elus, ja olematu söögikoht pealkirjaga "Hea toit". Aga kõigepealt siiski kahest juudist - Avashalom Farjunist ja Avi Agababast, kes oma kahekümne sõrmega tegid seda, mida sageli ei suuda paarikümnemeheline bänd. Avashalom mängis kanooni, mis on nagu üks hiiglasuur kannel ja Avi põhiliselt tamburiini, sekka ka muid trumme. See neljapäevaöine kontsert Kaevumäel oli sedavõrd suur elamus, et kogu folk olekski võinud selsamal esimesel ööl ära lõppeda ja muusikalises mõttes oleks kaif käes olnud ikkagi. Ega muusikat ju sõnadega edasi ei anna, aga seda võin ütelda, et mina käisin selle kontserdi ajal ära nii kõrgel mägedes päikesetõusu vaatamas, ookeanil päikest ära saatmas, kõrbes ööhääli kuulamas ja rabas hommikut tervitamas. Kalli kaisus niikuinii, ja tähtede juures peaaegu et ka. Lõpuks jõudsin otsapidi Kaevumäele tagasi ja see oli üpriski uskumatu rännak kokkuvõttes. Kus Riin sel ajal oli, ma ei tea, ta pole mulle seda ka ütelnud. Aga kes tahab aimu saada, mida need kaks juuti endast kujutavad, võivad minna aadressile http://www.myspace.com/toyvivo - sealt kuuleb neid.

Teine asi oli see söögikoht. Viljandis teatavasti ei ole söögikohtadega väga hästi, folgi ajal seda enam, sest rahvast on ju kui murdu ja ega seal söögitänaval just eriliste maitseelamuste otsa satu. Aga selle eest oli Tartu ja Koidu tänava nurga peal kellegi hoovis söögikoht, mida ametlikult nagu olemas polnudki, aga mis täiesti oli ning seejuures lausa suurepärane. Kolm Järvamaa kutti, kes tavaelus kuskil koolis kokkavad, leppisid hooviomanikuga kokku, et ostavad turult värsket kraami, teevad sellest süüa, tuttavad tüdrukud kannavad laiali ja kasseerivad annetusi, sest mingit hinnakirja ega midagi neil ju polnud - ju selle pärast, et tegemist oli mitteametliku kohaga, millele mingeid litsentse ega värke polnud. Et siis väga hea idee ju - annad n.-ö. sõpradele-tuttavatele hoovis süüa ja kui need tahavad raha jätta, siis palun väga. Ükski seadus ei keela ju sellist asja, eksole, ja viit kraanikaussi ning seitsetteist lõikelauda pole ka vaja. Ja asi töötas - toit oli tõesti suurepärane, selline koduselt maitsev ja mõnus mahevärk, aga täitsa restoranlikult serveeritud nostalgilistel 70-ndadest pärit taldrikutel ja mummulistes tassides... Ja see suurepärane mustasõstramorss, mida veneaegsetes piimapudelites lauale toodi - mmm!!! Ühesõnaga - järjekord hoovis oli pidev ja kolmest katsest õnnestus meil paraku vaid üks, millest on tuliselt kahju.

Nojah - häid asju oli peale nende kahe veel: "Zetod" ja "Vägilased", järv ja meie paadihommikud... Ja veel: folgi põhjal ei paista Eesti negatiivne iive küll kuskilt otsast välja. Igas vanuses jubinaid tiirles igal pool ringiratast ja rasedate kontsentratsioon oli ka silmapaistev. Aga statistikat tuleb vist ikka uskuda - ju siis oli suur osa Eesti vähem ja rohkem värskeid lapsevanemaid ning peatseid emasid Viljandisse kokku kogunenud. Riinu hinnangul hakkabki folk üha enam pereürituseks kujunema ja karvased ning sulelised pidadagi muid folke eelistama, olgu siis Võru või Hiiu omi. Aga nende kohta ma ei tea midagi - Riin läheb eeloleval nädalavahetusel Viru folgile, eks siis kuuleb, kuidas seal oli...

Terv., Peep

Riia ja Naissaar

Viljandi folgi muljed tükivad peale, nii et mul on tagumine aeg riputada üles oma ammu pooleldi valmis kirjutatud lugu Riiast ja Naissaarest, mis on olnud selle suve suurüllatajad. Ma pole aastaid Riias ringi jalutanud, nii et mind tabas teatava üllatusena see, et tegemist on väga ilusa linnaga. Nad on seal kõvasti vaeva näinud. Kesklinna ja Daugava äärne piirkond on üles vuntsitud ning üle uhkete sildade sõites või tänavakohvikutes istudes tekib tunne nagu oleks suurlinnas. Samas on mõned asjad siiski teisiti – või õigupoolest nii, nagu Eestis vanasti. Näiteks kui ma kunagi siin blogis kurtsin, et Tallinna tänavapildist on ära kadunud kuulsad tibid, siis Riia oli neid paksult täis. Detailideni ülesloodud, kõrgekontsalisi, võltspruune ja võltsblonde naisterahvaid võis kohata isegi kell 10 hommikul kaubanduskeskuse ees (!). Kogu see võltsküünendus ei ole küll miski, mida taga kurta. Hea, et see Eestis on üle läinud. Mulle tundub, et nihe väärtustes, mis Eestis on juba toimunud või toimumas (ja mis võiks väljenduda juba selles, et eesti tibi on jalga tõmmanud teksased ja ketsid), pole veel jõudnud Lätti, kus vohab endiselt varakapitalism ja materialism. Sellegipoolest tekkis mul esimest korda huvi Riia linna vastu. Seda tasub kahtlemata põhjalikumalt tundma õppida.

Ja teiseks Naissaar. Kunagi lugesin ma andunult Jüri Tuuliku Abruka lugusid. Kui ma lõpuks Abrukale matkama jõudsin, siis jättis see võssakasvanud ja tollal 3 püsielanikuga saar veidi õnnetu mulje, kuna Tuuliku poolt kirjeldatud melust polnud midagi säilinud. Midagi sarnast juhtus ka Naissaarega, mis nõukaajal elanikest tühjaks tehti ning kus praegu elab üks püsielanik Petka. Samas on asjad hakanud muutuma. Ühelt poolt kindlasti tänu Tõnu Kaljustele, kes on püsti pannud Omari küüni, kus üle päeva toimuvad kontserdid (nt. selle kontserdisarja tulu, mille raames me Mozartit kuulasime, läheb Naissaare korrastamisele). Ja teisalt tänu mõnedele ärimeestele (nagu ka Peebu äripartner, kellel me külas olime), kes on vanad talukohad uuesti üles ehitanud. Tegemist on äärmiselt mõnusa saarega – Tallinnast kiviviske kaugusel, ent Tallinna melust täiesti eemal ja eraldi. Hea koht väljapuhkamiseks. Ei mingit elektrit, telekat või jooksvat vett, ainult linnulaul, elav tuli, liivarannad ja merekohin.

Moraal võiks olla see, et ärge minge Helsingisse või Saaremaale, minge Riiga või Naissaarele.

Riin

Kontserdisuvi

Nüüd vahepeal läks päris ohtraks kontserdamiseks. Kõik algas Franz Ferdinandiga, mistõttu olin ma sunnitud end üle 5-6 aasta isegi Õllesummerile vedama, ja päädib ilmselt eeloleval nädalavehtusel Viljandi Folgiga, kui midagi ootamatut veel peale seda ei kujune. Et siis suht lühikese ajavahemiku jooksul oleme Riinuga käinud kuulamas Franz Ferdinandi Lauluväljakul, erinevaid esinejaid ilusa muusika festivalil "Schilling" Kilingi-Nõmmes, Chemical Brothersit Riias, Lou Reedi Linnahallis, Björki jälle Riias ja laupäeva õhtul olime heategevuskontserdil pahategevuse vastu Omari küünis Naissaarel, kus Tallinna kammerorkester mängis Kaljuste juhatusel Mozartit. Ning kui kasutada Riinu ja Nici mõttekäiku, mida nad veeretasid peale Chemical Brothersit öises Riias, siis oleme saanud nii porgandit kui arbuusi, pisut virsikut ja redist, kõige lõpuks lusikatäie kaaviari ning mulgipuder ootab veel ees. Et siis tõepoolest on kõik need asjad olnud väga erinevad, aga ses suhtes tundub meil Riinuga arvamus kokku minevat, et üllatusena jättis kõige kesisema mulje Björk ja kõige parema Franz Ferdinand (kui nüüd Naissaare kontsert välja jätta, mis on ju tõepoolest täiesti eraldi ooperist).

Björk, kes on mulle vahepeal ikka väga meeldinud, oli Riias kuidagi kahvatu ning tujutu ja ei tõmmanud minu meelest õieti kedagi käima. Midagi on tal viga, vahetult enne Riiat jättis ta ka oma Helsingi konterdi ära, ametliku põhjenduse järgi häälepaeltepropbleemi tõttu. Kogu kontsert oli vaid mingi tund ja veerand pikk, selle sees üks lisalugu, ja kõik. Riinu teooria järgi oli tegemist tüüpilise tuuriesinemisega, kus puudubki hing ning korralik sisseelamine. Selle vastukaaluks oleks siis üksikkontsert või festival, kus bänd tuleb pisut varem kohale, tšillib enne kohapeal, nuusutab siinset õhku, joob kohalikku õlut ja teeb siis kontserdi, mis pakub mõnu nii neile endile kui mõistagi ka publikumile. Just nii juhtus Ferdinandiga, kes lõid Lauluväljakul tõesti eriliselt mõnusa õhkkonna, mis minu jaoks isegi kogu selle Õllesummeri jõleduse mingil kombel ära rehabiliteeris.

Et kui siis seninähtu paremad pooled välja tuua (piisab Björgi kallal inisemisest küll), siis oleks asi järgmine: FF - parim kontsert, parim bänd, parim piletihind. Chilling - parim aura ja mõnusaim õhustik. Chemical Brothers - parim heli ja parim visuaalšõu. Lou Reed - parim terviklahendus, parim (loe: asjatundlikum) publik. Björk - parim afterparty (selle korraldasid meile Ilze ja Martins oma uue kodu terrassil Daugava vasakul kaldal). Mozarti kontsert Naissaarel - parim isa-poja koostöö laval (Tõnu ja Andres Kaljuste). Ja meie Riinuga - parim paar, kes kõikidel nendel konsterdidel on käinud...

Terv., Peep

PS! Sellel pildil on Riin Marguse kaatri "Sigrid" ahtris teel Piritalt Naissaarele.

Viisakusest

Nagu eestlaste puhul aeglust, nii peetakse kanadalasi iseloomustavaks jooneks viisakust (Kanada ongi tuntud kui “viisakas Ameerika”). Nicki viskas selle üle Eestis olles nalja, leides, et ta peaks esimeste fraaside seas ära õppima “andke andeks” ja “vabandage mind”. Põhja-ameeriklasest olen ma vist tõepoolest mühalikum. Ma ei suuda kuidagi vestelda kellegiga, kes mind sugugi ei huvita, või hõisata millegi peale “good!”, kui ma seda heaks ei pea – pigem mühatan midagi või olen hoopis vait. Ester pani tähele, et Nici puhul on tajutav teatud viisakusega seotud erinevus, mis väljendub tähelepanelikkuses, millega ta teiste poole pöördub ja ka keelekasutuses. Nii et ma jäin selle peale mõtlema. Ja leidsin, et kuigi verbaalselt teeb põhja-ameeriklane eestlasele vast tõesti ära, on eestlasele omane mingit teist sorti viisakus (mis väljendub pigem abivalmiduses, hoolitsuses, külalislahkuses, vms.), mis ei ole sugugi nii omane ameeriklastele.

Näiteks, kui ma hakkasin Kanadas käima kreeka kamba õhtusöökidel, siis ma võtsin alati kaasa veini või šokolaadi vms – kui keegi näeb mitu tundi vaeva, et mulle süüa teha, siis on see vähim, mis ma teha saan. Mingi hetk ma sellest loobusin, sest teised vaatasid mind imestunult või isegi imelikult (sest veini ju on). Ja ükskord tekitasin ma suurt furoori sellega, et saabusin ühe värskelt kraadi kaitsnu auks peetud õhtusöögile lilledega nii lõpetajale kui ka perenaisele. Sean leidis, et lõpetajale lillede toomine oli geniaalne mõte, kuigi minu jaoks on see täiesti elementaarne. Sama lugu on reisimisega. Kui keegi mind pikemalt võõrustab, siis ma püüan selle talle võimalikult lihtsaks teha kasvõi seeläbi, et ostan ise süüa, teen õhtusöögi või vähemalt pesen nõud. Nic jällegi võttis kuidagi väga endastmõistetavalt seda, et talle süüa ja välja tehti. Tema puhul polnud see probleem, kuna ta on hea sõber (ja pealegi algaja reisija), aga sarnast erinevust on tähele pannud ka teised – kui eurooplane tuleb külla veini ja muu hea-paremaga, siis ameeriklane tuleb reeglina käed taskus. Nii et mängus paistab olevat teatud kultuurierinevus ja kokkuvõttes tundub mulle, et eetlaste viisakusega pole hullu midagi.

Riin

Eesti suvi

Koidikul Pärnumaal läbi udu telke püsti panemas.
















Kohvik Pärnus, mida me hoolikalt mööda Pärnut taga otsisime ning mille ma siis, kui Peep ja Nic hakkasid juba lootust kaotama, siiski kätte leidsin.
















Riias Ilze ja Martiniga. Ilze on vana sõber, kes räägib peaaegu puhtalt eesti keelt ja Martin oli läti miljonimängu juht.
















Riia. Nic häbelikult tõdes, et tegelikult talle meeldib Riia ka, aga siis lisas kiiresti, et siiski vähem kui Tallinn.
















Elva, kus toimus minu selle aasta esimene ujumine.























Viljandi
















Kilingi-Nõmmel "Schillingul" tsillimas
















Magda ja luiged
















1. juulil Kanada päevale pühendet piknik Tartu botaanikaaias.
















Toomemäel varemetes.
















Tallinn























Nunne tornis
















Randveres (suurepärane komplekt näoilmetest)

Külaline Kanadast

Viimased kaks nädalat on mööda läinud nagu niuhti. Just eile läks ära Nic ja kuigi me võtsime asja üsna rahulikult ja tegime oma päevaplaanid valmis alles hommikusöögi ajal, olid need nädalad siiski üsna intensiivsed. Nii et kui ma ta eile hommikul Helsingi laeva peale panin, siis sain ma hästi aru vana eesti ütluse tarkusest, et hea, et tulite, aga veelgi parem, et lähete. Üldiselt tundub, et on ikkagi teatud vahe sellel, kas keegi tuleb sulle välismaale külla või ta tuleb su oma koju. Kui näiteks Mihkel mul Kanadas külas käis, siis mul oli suht suva, millised mulje talle Kanada jätab ning mul ei olnud ka erilist tungi talle Kanadat tutvustada. Kui aga keegi tuleb su oma koju, siis see peab talle ometi meeldima ja sul on hoopis suurem tung näidata talle erinevaid kohti ning avada nende sügavamat tähendust. Ja lõppeks ma tegelikult ei tea, kui palju talle sellest kõigest üldse kohale jõudis. Ent Tartusse jäime me veidi pikemaks pidama, kuna ta häbelikult teatas, et Tartu meeldib talle rohkem kui Tallinn. Vähemalt selle tabas ta ära.

See oli Nici esimene käik Euroopasse ja ilmselt ka esimene viibimine võõras keelekeskkonnas, nii et esimestel päevadel käis ta küll üsna suurte silmadega ringi. Tema suurimad üllatused olid esiteks pimeduse puudumine. Kui ma talle esimese päeva õhtul teatasin, et varsti on südaöö, siis ta arvas, et ma teen temaga lolli nalja, sest väljas oli ju puhta valge. Teiseks oli ta sügavalt rabatud ja isegi häiritud sellest, et keegi tema passist ei huvitunud - Ameerika piiripealse sõrmejälgede võtmise ja ülekuulamise kõrval võis see olla tõesti üsna imelik. Samuti rõõmustas ta igasugu kummaliste asjakeste üle, nagu wc-de keeratav lukk, mis punane pool viitab sellele, et koht on hetkel hõivatud - tema meelest geniaalne leiutis. Samuti tuli teda kurssi viia minu jaoks nii edastmõistetavate pisiasjadega; näiteks proovis ta pidevalt poodides pihta panna teiste inimeste kilekotte, kuni ma talle selgitasin, et teine inimene on selle endale ostnud ja ta ei saa seda lihtsalt ära võtta. Ja nii edasi...

Igatahes, tänu Nicile sattusin ma kohtadesse, kus ma pole aastaid käinud, nagu näiteks Elva ja Kilingi-Nõmme, Soomaa, Viljandi, Pärnu ja Riia. Ilusad kohad. Homme lisan siia hunniku pilte.

Hääd suve,
Riin

Läheb veelgi hullemaks

Täna jooksis naftabarreli hind 145-dollari piirist üle. Kui aasta tagasi naerdi välja need inimesed, kes ennustasid 100-dollarist hinda, siis nüüd ei kahtle vist enam keegi, et 200 ja isegi üle selle tuleb üsna pea. Ma siin vaatasin just eile oma maja küttekulusid ja nentisin, et minu läinudaastane otsus õlikatel välja vahetada pidugraanulikatla vastu oli absoluutselt õige. Eelmise aasta juulist selle aasta juunini kulus mul graanulitele 15 000 krooni, aasta varem samal perioodil läks õli peale 24 000.-. Seejuures maksis 2006-2007 õliliiter keskmiselt 8,50 aga praegu on hind üle 12-ne krooni, aasta lõpuks ennustatakse 15 ja järgmiseks aastaks 20 krooni liitri eest. Karm! Kuulsin just ühe ühest tuttava tuttavast, kes olla öelnud, et oma eelmisel aastal ostetud põllumaja pangalaenuintressid kannatab ta küll ära maksta, aga talvised küttekulud pidavat temas juba ette õõva tekitavat. Ilmselt saavad villased sokid, vatitekid ja aivarpohlaku-nimelised vestid eeloleva sügise-talve müügihittideks...

Tegelikult peaks ju sellised naftahinnad pisut rohelisema mõttelaadiga inimeste jaoks olema palsamiks hingele - tarbimine väheneb, inimesed sõidavad vähem ja pisema mootoriga autodega, hakkavad vähem lendama, tarbivad igasuguseid asju vähem jne. Kokkuvõtteks peaks see ju olema kergenduseks keskkonnale. Paraku ei ole asjad sugugi nii ühesed. Selge on ju see, et naftapuuduses hakkavad inimesed tarbima alternatiivseid kütuseid ja see võib viia hoopis suuremate keskkonnajamadeni. Meie urgitseme siit Eestimaa seest välja põlevkivi, aga mujal maailmas kasvab juba jõudsalt kivisöe kaevandamine ja ja põletamine. Ega kivisüsi on ju kogu aeg olemas olnud ja pisitasa on seda kasutatud ka, aga viimaste aastakümnete jooksul on selle kaevandamise omahind olnud lihtsalt liiga kõrge, et seda laiemalt kasutada. Või siis on nafta hind olnud liiga odav. Nüüd on olukord muutunud ja kivisüsi jälle konkurentsivõimeliseks tõusnud. Lugesin kuskilt, et ühes Jaapani kaevanduslinnas, kus läinud sajandi 60-ndatel elas 70 000 kaevurit ja kus kolm aastat tagasi oli alles jäänud 5000 mäemeest, taasavatakse usinalt konserveeritud kaevandusi ja palgatakse inimesi, kellele antakse poolmuidu kortereid tolle linna arvukates aastaid tühjalt seisnud majades.

Hull lugu on aga see, et kivisöe põletamisest saadav energia saastab vähemalt atmosfääri veelgi rohkem kui nafta põletamine. Mul tulevad siinkohal kohe meelde kirjeldused 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Londonist, kus kuulsad sudud ja selle tagajärjel tekkinud igasugused haigused olid tingitud just kivisöega majade kütmisega kaasnevast tossust. Ja kui inimeste energiavajadusi hakatakse nafta ja gaasi põletamise asemel massiliselt asendama kivisöe põletamisega, siis toob see ju endaga kaasa senisest veelgi karmima kliimasoojenemise pluss kõik sellega kaasnevad probleemid. Sest ega jutt ei käi ainult toasoojast - erinevalt 100-aasta tagusest Londonist annab ju kõige olulisema osa saastest kõikvõimalik tootmine. Tohutute tehasekomplekside korstendest tõusev toss ei varja nõndamoodi mitte enam ühte linna, vaid terve selle õnnetu planeedi. Ja nn puhast energiat ei paista veel kuskil silmapiiril...

Murelikult,
Peep