Elu provintsis: Sood ja alligaatorid

Vähem kui tund on puudu keskööst, ent õhk on endiselt pehme ja soe, kilgid laulavad ja taevas on tähti täis. Mina kolisin verandale rohelisse kiiktooli, et kirjutada Florida kuulsatest soodest ja eelkõige alligaatoritest. Nimelt oleme me vahepeal jõudnud Florida läänerannikule, Mehhiko lahe äärde ning seega sõitsime me läbi Florida sisemaa ja soode. Iseenesest on see Ameerikale ja veelgi enam vist Kanadale äärmiselt iseloomulik, et paar sammu kiirteest ning linna piirist eemal leiad sa end järsku metsiku lopsaka looduse seest, nii et meie autosõitki kujunes parajaks loodusmatkaks - tee ääres kasvav džungel oli täis eri suuruses ja värvis linde ning muid elukaid (see on umbes nii, nagu peale Tallinna linna piiri algaks tihe padrik, kus puude tagant piiluksid karud ja põdrad). Samuti tegime me tee peal peatuse, et sõita soopaadiga. Paadiretke keskel peatusime vanas indiaani külas, kus meie õnneks läks paat katki, nii et pooletunnise sõidu asemel saime tunnise matka. Ent päeva tõeline staar ilmus välja siis, kui me hakkasime juba auto peale minema. Nimelt ujus paadisilla äärde alligaatorititt (või õigupoolest nooruk) - igavene nunnu, hea meelega oleks näpu välja sirutanud ja teda silmade vahelt süganud. Tegemist oli väga edeva isendiga, kes keerutas end üht- ja teistpidi, et ma teda ikka põhjalikult pildistada saaksin. Peale seda, kui ma olin temast teinud paarkümmend pilti ja me hakkasime ära minema, sättis ka tema end minekule. Florida looduse kirevust on tegelikult üsna raske kirjeldada, nii et ma lisan hoopis portsu pilte.

Riin

See pilt on tehtud tee ääres läbi auto akna. Igati pull suure nokaga lind.

See on too indiaani küla, mida me soomatkal külastasime

Sellised sildid, mis keelavad toita alligaatoreid, ei ole üles riputatud mitte alligaatorite tervist silmas pidades, vaid seepärast, et nad ei seostaks inimesi toiduga. Floridas elab üle miljoni alligaatori ja senini saavad nad inimestega üsna sõbralikult läbi (inimesi sureb vähem alligaatorite kui välgu kätte).