Õpetlusest

Kuna ma jõin täna ämbrite kaupa kohvi, siis ei tule mul und, nii et räägin hoopis õpetlusest. Ma olen ammu märgnud, et eesti keeles pole juurdunud vasteid sellistele mõistetele nagu “scholar”, “sholarship” ja “sholarly”. Kõige sobivam vaste tundub olevat õpetlane, ent see paistab viitavat pigem keskaegsele nähtusele. Moodne õpetlane töötab samuti ülikoolis, ent erinevalt keskaegsest õpetlasest peab ta loengute pidamise kõrval publitseerima õpetlaslikke artikleid ja osalema eri komisjonides, grantides ja muudes asjandustes, mis ülikoolile raha sisse toovad. Kõige tüütum on publisteerimise nõue, mis on Eestis, mis alles püüab õpetlassüsteemi juurutada, ületanud igasugused mõistlikud piirid – vahet pole, mis sa teed ja mis sa ütled, nii kaua kui sa produtseerid produkti (eriti absurdne tundub olevat nõuda võõrkeeles publisteerimist eesti filoloogidelt). Selline nõue on kaasa toonud suure hulga müra, mille keskel need artiklid, milles on mingi iva, lähevad lihtsalt kaotsi. Pealegi kujutavad need artiklid endast suuresti ääremärkusi. Üks artikkel viitab ja toetub järgmisele, mis viitab omakorda kellegi raamatule, mis omakorda toetub kellegi millegile, ja nii muudkui edasi. Järele mõeldes tuli see impulss seda lugu kirjutada ilmselt Julie’lt, kes kaitses eelmisel aastal oma väidetavalt suurepärase dissertatsiooni, said mitu intervjuud, ent ainult ühe tööpakkumise – kuskil Hutchmuchi ülikoolis, mis asub kuskil Ameerika äärealadel ning kus puudub kraadiõpe. Julie on parasjagu paanikas, ent professorite üldine seisukoht paistab olevat, et “kuskilt tuleb alustada” ning noor õpetlane peabki arvestama sellega, et esimesed aastad reisib mööda hutchmutchi ülikoole, kuni ta on piisavalt publisteerinud ja end “sisse töötanud”. See tekitab muidugi küsimuse, kas see kõik on ikka seda vaeva väärt.

Teisalt, ei saa salata, et sellisel õpetlaslikul või akadeemilisel eluviisil on omad ilmsed eelised. Sa ei pea istuma hommikust õhtuni kontoris, vaid oled oma aja peremees ning suved on sul vabad. Samuti ei pea sa tegema iga päev täpselt sedasama, mis minu pikapeale ilmselt hulluks ajaks, vaid oled suuresti ka oma töö sisu peremees. Ja pealegi on selline elusviis, vähemalt minu vanuses (s.t. mitte Florida pensionäride vanuses) ilmselt ainus, mis võimaldab suhteliselt palju ringi reisida. (Ja veel - vähemalt Põhja-Ameerika kuuluvad professorid viie protsendi kõige paremini teeniva elanikkonna hulka.) Nii et ma ilmselt lähen nüüd magama ning proovin homme alustada ühe õpetlasliku artikli kirjutamist.

Riin