Hakkasin juba magama minema, ent kuivõrd ma käisin täna just üht "job talk'i" kuulamas, siis tundsin inspiratsiooni kirjutada võitlusest kohalikul akadeemilisel tööturul. Euroopas on doktorandi pingutuste kese doktoriväitekirja ärakaitsmine ning kui ta peaks sellega hakkama saama enne 35. eluaastat, siis on ta üsna noor ja vinge tegija - Tartus on küllaga neid auväärseid lektoreid, kes on oma doktorit teinud rohkem kui 10 aastat. Siin on dissertatsiooni kaitsmine ainult esimene ja ettevalmistav etapp tööturule sisenemiseks. Nimelt käib tööturul verine võitlus ning isegi sel väljendil "job market" on kurjakuulutav kõla. Samuti paistab valitsevat vaikiv arvamus, et kui sa 35.-40. eluaastaks enamvähem korralikku professori kohta ei leia, siis võib su suure tõenäosusega maha kanda.
Välja näeb see "tööturule sisenemine" umbes nii, et Põhja-Ameerikas ilmub poole aasta takka ajakiri "Jobs for Philosophers", kus headel aastatel pakub tööd umbes pooltuhat ülikooli ja eriti headel aastatel sa umbes poolte profiiliga ka sobid. Seejärel veedad sa paar nädalat neile paarisajale ülikoolile (tõsi!) taotlusi saates - paljundades, printides, marke ja ümbrikuid lakkudes. Seejärel närid paar kuud küüsi ja kui hästi läheb, siis saad 5-10 intervjuu kutset (eriti halbadel aastatel võid ka ainult ühe saada) Kanada või/ja Ameerika Filosoofia Ühingusse, kus kõige kõvemad kalad sind tunde ja päevi intervjueerivad (sisuliselt eksamineerivad). Mida kauem intervjuu aega võtab, seda suurem shansid sul on (Devinil, näiteks, läks eriti hästi, tal kestis intervjuu 2 päeva). Ent see on ainult esimene etapp, mille eesmärgiks on selekteerida välja kandidaadid (umbes 4 kohale), kes pääsevad intervjuule ülikooli, kus sind pinnivad nii tudengid kui kohalikud professorid ning kus sa pead muuhulgas pidama "job talki", meie mõistes "venia legendi". Ja konkurents on üsna jõuline. Minu Western Ontario otsib hetkel kahte - teadus- ja vaimufilosoofia - professorit. Ja neile kahele kohale laekus 300 (!) avaldust (see ei pruugi küll olla tüüpiline, sest Western Ontario on siiski kõige magusamate ülikoolide seas). Praeguseks on asi jõudnud nii kaugele, et 8 kandidaati käivad meil "job talke" pidamas. Ja ülikooli seisukohalt on see samuti paras ettevõtmine - vastuvõttev ülikool peab igat kandidaati mitu päeva söötma-jootma ja lõbustama, sest ülikooli huvi on see, et nood kandidaadid mitmete pakkumiste seast just neid valiksid. Lisaks käib ülikoolide endi seas väga pingeline luuretegevus, et kõvemad tegijad üle osta. Nii et igati pull mäng. Mina saan muidugi öelda mäng, sest minu seljatagune on enamvähem kindel ning erialase töö ma Eestis ikka leian. Paljude jaoks on see ilmselt kõike muud kui mäng (eriti kui sa oled oma hariduse all matnud umbes paar miljonit eesti krooni). Igatahes on mul seda pealt vaadates tekkinud teatud hasart, nii et vahest ma mingil hetkel väiksel määral proovin ka selle "tööturule sisenemise" omal nahal järele. Ent nüüd lähen küll magama.
Riin
4 comments:
Kallis!
Seda "tööturule sisenemist" saab proovida või mitteproovida, aga ma ei kujuta ette, kuidas seda saab proovida "väiksel määral. See on nagu see vana ütlus natuke rase olemise kohta. Mina arvan, et kui sa seal selle doktoriga juba maha saad, milles me ilmselt keegi ei kahtle, siis muidugi pead sa ka "tööturule sisenemist" proovima ning ikka täiega, kindla eesmärgiga see kadalipp edukalt läbida, mitte aga kuidagi poolikult. Ja kui kui see tõesti ei peaks õnnestuma, mida ma muidugi sinu tegutsemist jälgides väga ei usu, siis on sul olemas kogemus, mille sarnast sa siit igal juhul ei saa...
Ja mina võin ju ka vabalt mõne aasta kuskil mujal aednikuametit või puhvetit pidada, eksole. Ja siis veel mõnuga raamatuid lugeda ning head süüa teha ja oma jooksusid joosta jne. Mulle see täitsa sobiks...
Seda saab päris edukalt väiksel määral proovida, s.t. mitte igasse ülikooli, vaid ainult paar ja parimasse, kuhu saamise tõenäosus on - kui ma just ei kirjuta vahepeal paari murrangulist raamatut - siiski üsna väike. Ja teiseks tahan ma Eestisse tulla. Aga proovida tahaks ikka. Väiksel määral. Aga aitäh kannustamast.
Nojah, eks ma siis võin ka Tartus joosta ja küpsetada ja võib-olla seal isegi ühe mõnusa väikese puhveti avada, sest - olgem ausad - ega ju seal armsas "väikeses puust linnas" nende kohtadega eriti hästi ei ole. Teeks sellise koha, kus inimestel oleks mõnus ja omal ka ja kus saaks pakkuda head sööki - mida ei pea tund aega ootama - ja juustukooki ning kus Magda võiks stammkundedele saba liputada, kuigi see viimane võib tema jaoks lõppeda fataalse ülekaalulisusega, sest ta on ju vana osav nägusid tegema, et "ma pole terve elu mitte ühtki väikest ampsu saanud" ning see paneb kindlasti paljud inimesed heldima ja ignoreerima puhveti seinal rippuvat silti "peremehe koera toitmine kategooriliselt keelatud!"...
Kuhu on üldse kadunud meie valvekommentaator Siimut?
Post a Comment