Elu provintsis: Tartus

Uus aasta saabus sel aastal Tartus. Mina sõitsin Tartusse juba paar päeva varem, et veeta oma mõningate oluliste tartlastega paar kvaliteetpäeva, mis lõpuks päädis küll sellega, et me läksime Tomiga kohe esimesel õhtul välja ja saime pisut külma, nii et ülejäänud päevad möödusid mul kusagil lösutades, peamiselt Tomi juures teleka ees, aga ka Estri juures Lootuse tänaval. Nii et aktiivse askeldamise asemel leidis aset põhjalik lösutamine, mis vanade sõprade puhul on vist isegi olulisem kui intensiivne jutustamine. 31. päeval jõudsid ka teised Tartusse ning me läksime “Volgasse” lõunat sööma. “Volga” on teatavasti legendaarne koht, mille taasavamist on pikalt oodatud ja vahest just seetõttu oli see natuke pettumus, üllatada ei suutnud ei söök, interjöör ega teenindus, mis Tartus pole teatavasti kuigi heal tasemel. Mingis mõttes olen ma endiselt Tartusse väga kiindunud, bussi pealt maha astudes oli mul nägu naeru täis, nagu vana sõbraga kohtudes. Ent teisalt on Tallinna ja Tartu erinevus aastatega järjest kahanenud, millest on veidi kahju, sest Tartu võiks ju püüelda millegi enama kui jõuka igava keskpärasuse poole. Nojah. 31. õhtul oli me Tomi juures ja vaatasime ta verandalt ilutulestikku, mis oli päris uhke. Ja öösel läksime me Peebuga Lutsu teatrimajja diskole, mis kujutas küll endast Tartut vanas heas eheduses. Seal oli suur saal, mille keskele oli kuhjatud hunnik patju, kus inimesed vedelesid ning muusikat mängis äärmiselt stiilne meesdiskor, kel olid värvitud silmad, must lateksist pluus ja valgest tüllist seelik. Peep väitis, et see oli nagu filmis. Ja eile toimus mu ema sünnipäeva lõunasöök ja täna sõidavad Katz ja Clerg tagasi Šveitsi. Mul on jäänud veel nädal..

Head uut aastat,
Riin

Tartu on ikka ilus. Eriti peale Põhja-Ameerikat..

"Volgas", Katz ja Clerg

Noore teenindaja-tüdruku ehmatasid meie laudkonna läbi lillede tehtud märkused (peale seda kui me olime üle tunni eelrooga oodatud) küll nii ära, et ta ei tulnud lõpuks isegi raha võtma.