Riin lõpetas täna oma kirjatööd Descartes'i kohta ja meie Oskariga koristasime end jalust ära. Valik oli kas minna lemmikjärvelinna Port Stanleysse Erie äärde või teisele poole Huroni äärde. Otsustasin Huroni kasuks, aga see polnud just kõige parem idee, sest Huroni äärsed väikelinnad olid kolid kokku pakkinud ja ära talvituma asutanud. Ei ühtki avatud rannakohvikut või -baari, ei paate vees, ei inimesi ja tundus isegi, et kõik oravad peale ühe olid ära talveunne jäänud. Kuigi ilmad on siin ju veel täitsa mõnusad - sooja oli täna umbes 12 Celsiust. Ja lained olid Huronil vägevad ning paigad maalilised ja praegune hilissügisene päike, mis eriti pikki varje heidab, lisab sellele kõigele eriliselt sügavkollase koloriidi. Vahtrad on veel värvilised - näha on kõiki toone rohelisest alates ja pruuniga lõpetades, koduselt tuttavat kollast ja ehtkanadalikku punast sinna vahele. Majadel külateede ääres on eilse Halloweeni järel väravate ja uste kõrval pühadekõrvitsaid ja nõianukke ning kollased koolibussid, mis Oskaris vaimustust äratavad, saalib pärastlõunasel ajal kõikidel teedel...
Aga Huroni äärest sõitsime siiski ka Erie äärde ja Port Stanley ei petnud ootusi. Olin seal juba neljandat korda aasta jooksul ja see küla meeldib mulle üha enam. Rand oli inimtühi ja võis ainult ette kujutada, et vaid poolteist nädalat tagasi oli see tulvil päevitajaid ja ujujaid. Või vähemalt üks ujuja oli siis Riinu näol seal kindlasti. Oskar käis ka täna varbaidpidi vees, aga tegi selle peale päris koledat nägu. Pooleteist nädalaga on vesi päris jäiseks muutunud. Aga kui proovida kirjeldada Port Stanley kõiki võlusid, siis jään ma pisut hätta. Nojah, seal on palju mõnusaid vanu majasid, mis on kenasti korda tehtud ja kus allkorrusel on enamasti mingi kästitöö või muu peenkola pood, on paar väga hubast kohvikut, millest ühes, otse kunstipoe vastas olevas paigas pealkirjaga "M.E. & Suzie's" pakutakse eriti maitsvat õlle ja cedarjuustu suppi. Siis on seal väike raudteejaam vana veduri ja paari vaguniga, ülestõstetav sild ja muidugi sadam... Ühesõnaga - kõik kokku annab sellise eriliselt hea aura, et selles külas võiks lausa elada.
Aga homme, kui Riin lõpetab oma loengud, pakime end kokku ja võtame suuna Chicago peale. Vabastame maja ning Nici ja Nicki eestlastest, keda on siin viimasel ajal olnud ilmselt liigagi palju ja anname neile väikese hingetõmbepausi. Ja muuseas: kellasid keeratakse Põhja-Ameerikas alles sel nädalavahetusel, nii et pühapäevast on meil siis ajavahe Eestiga jälle normaalsed seitse tundi ja kaheksa Chicagos. Et siis teate arvestada, kui meiega online'is suhelda...
Terv., Peep
No comments:
Post a Comment