Barcelona I

Tulin Barcelonasse tõesti valge lehena - ei lugenud midagi ette selle linna kohta ja piirdusin sellega, mis kuskilt meelde jäänud. Et Vahemere ääres ja Kataloonia ning et siit on pärit kuulsad sürrealistid Joan Miró ja Antoni Tàpies, kelle näitusi on mõned aastad tagasi ka Tallinnas nähtud, et siin on mingil perioodil tegutsenud vana Picasso ise, ja et 92. aastal peeti siin olümpiamängud ning muidugi FC Barcelona. Ja enam-vähem kõik. Ei hakanud kodutööd tegema, sest tahtsin näha, kas ja kui, siis kuidas see linn minuga kõnelema hakkab.

Nüüd on hommik ja paistab, et miskit hakkab kujunema. Ärkasin vara, ilmselt olen veel jetlagi ehk ajavahe küüsis - Kanadast jõudsin koju laupäeva õhtul ja kolmapäeval siis juba Barcelonasse -, ning tegin varahommikuses linnas tunnise tiiru. Päike tõusis, õhk oli mõnusalt karge, pagariärid ja väikesed kohvikud avasid oma uksi, mammid jalutasid krantsidega, autokooli ees asusid õpilased kollaste ja roheliste õppeautode rooli, pikkade sallide lehvides kimasid tüübid rolleritel kuhugi... Pargis koristasid unise olemisega aednikud lehti ja istutasid mingeid kapsaid ümber, kadedustäratavalt usinad tervisejooksjad rühkisid - hingeaurupahvakud ümber pea kui pühapaiste - mäest üles, koolipoisid kimusid nurga taga esimest sigaretti...

Täitsa juhuslikult leidsin end mäe otsas ümber nurga keerates Miró muuseumi eest. Mõistagi oli see nii vara veel kinni, aga meie hotellist on sinna umbes 10-minutit jalutamist, mis tähendab, et ma plaanin sinna veel kord sattuda ja siis ehk ka sinna sisse astuda. Aga mäe otsast paistis suurepärane vaade alla linnale, mida päike just kuldama hakkas. Paleede kuplid ning katedraalid, Vahemereäärsed kõrged ja sihvakad puud ja valgus... Just valgus on see, mida siin esimesel pilgul kõige rohkem on. Ja millest meil Eestis praegusel aastaajal juba karjuv puudus käes on. Üks mu Tallinna tuttav kurtis just, et ta on täitsa haige, ning et tal on diagnoositud krooniline päikesepuudus. Eks ta ole!

Igatahes paneb üks mees nüüd jooksutossud jalga ja läheb välja päikese kätte üht 10-kilomeetrist ringi tegema. Jõuan sellega ilusasti ühele poole saada, enne kui Schibstedi juhtimiskonverents lõunast peale hakkab, mille pärast ma ju tegelikult siin Barcelonas üldse olen. Aga kui Riin oma jutus ütleb, et tema on Kanadaga täitsa harjunud, siis mina pean küll ütlema, et ei ole harjunud, et tema seal Põhja-Ameerikas niimoodi harjunult on, ja mina siin Barcelonas või Tallinnas või kus iganes Euroopas mitteharjunult vedelema pean. See on ikka natuke frustreeriv, olen ma omavahel öeldes sunnitud tõdema. Õnnneks paistab siin vähemalt päike...

Terv., Peep