Teine nädal

Seljataga on teine nädal ning vahepeal on toimunud teatud edasiminek. Reedel jõudsid lõpuks kohale mu asjad, nii et nüüd ei istu ma enam tühjas, vaid kaste täis korteris. Nii palju raamatukaste, kohe näha et tudeng, nagu mu kolimismehed mulle ütlesid. Üldiselt olen ma aru saanud, et enamus asjade ja eriti mööbli transportimine oli täielik idiootsus – pakkematerjal on rohkem väärt kui asjad ise. Aga asi oli ilmselt selles, et ma jõuliselt alahindasin Burlingtoni, kartes, et pärast siin polegi mööblipoode.

Samas toimus ka teatud tagasiminek. Reedel oli ma minemas sotsiaalkindlustuse numbrit taotlema, kui avastasin, et mu passi vahelt on kaotsi läinud i-94 kaart, valge paberilipakas, mille saab piiri ületades. Nagu ma juba kirjutasin, on  sotsiaalkindlustuse numbrit vaja igal sammul, nt. ka palga saamiseks. Aga ilma i-94 kaardita seda ei saa. Ja uue kaardi taotlemine võtab ametlikult vähemalt kolm kuud ning hunniku dollareid. Võtsin siis ühendust ülikooliga, kes soovitas mu teha seda, mida internet kindlasti teha ei soovitanud – nimelt, minna Kanadasse ning lasta tagasi tulles endale uus kaart välja kirjutada. Nii et for better or for worse, kolmapäeva varahommikul sõidame me koos kolleegiga Quebeci hommikust sööma. Temast on muidugi väga kena mind niimoodi sõidutada.

Eelmisel nädalal algas peale kool, siin on kooliaasta kaks nädalat pikem kui Kanadas. Ma õpetan kahte ainet, kahel päeval nädalas. Mul on kaks loengut järjest ning nende vahele jääb vastuvõtuaeg. Need päevad on suht intensiivsed, üheksast kuueni, peale mida ma kukun kopsti voodisse, sest minu harjumused pole Kanadaga võrreldes märkimisväärselt muutunud. Ma endiselt valmistan loenguid ette öö enne, eriti ei maga, ainult et nüüd ma valmistan ühe loengu asemel ette kaks loengut. Produktiivsus on tõusnud. Mul on umbes 90 tudengit, kes on jätnud mulle väga sümpaatse mulje, aga sellest kirjutan ma kunagi eraldi loo.

Mis siis veel? Laupäeval käisin osakonna juhataja juures õhtusöögil, kus oli veel paar osakonna inimest. Õhtu algus oli pisut kramplik, meenutas mulle mu Kanada kogemust. Inimesed loopisid järjest nimesid ning rääkisid kohtadest ja asjadest, mis mulle midagi ei öelnud – vahepeal küsiti viisakalt midagi ka minu käest, a la kas su asjad on juba kohale jõudnud. Aga peale paari õlut muutus õhkkond hoopis lahedamaks. Mulle meeldis eriti osakonna juhataja naine (nad on mõlemad minust ainult 5-6 aastat vanemad). Ta oli suurepärane lugude jutustaja, mõnusalt vürtsika huumorisoonega – meenutas mulle väga Katzi, isegi juuksed oli krussis. Koju minnes oli kuidagi hea tunne. Eks näis, mis järgmisel nädalal saab.