Eile öösel istusin oma pooltühjas korteris (mu asjad pole ikka kohale
jõudnud ning kolmismehest pole ammu kuulda olnud) ning vaatasin kuidas mu
käevarred kattuvad pisikeste punaste punnide kardinaga. Neljapäeval õnnestus mul suhtelist järsku ja rängalt haigeks jääda, reedel võtsin kokku kogu oma
tahtejõu, lebasin kummimadratsil ning sisendasin endale, et mul tõesti pole
aega haigeks jääda. See aitas küll, ma rögisen nagu vana mees, aga pea töötab.
Üksiti lahmisin ma sisse maksimaalse annuse Tylenoli tablette ning see
allergiline lööve on ilmselt reaktsioon sellele tableti annusele. Igatahes,
silmitsesin oma üha täpilisemaks muutuvat keha, mõtlesin tegemata töö laadungi
peale ning leidsin, et no hullemaks küll ei saa minna.
Esmaspäeval algas kahepäevane kohustuslik üritus nimega New Faculty Orientation. Ma polnud ainus, kes oli õhtu lõpuks infotulva all kössi vajunud. Öö möödus erinevaid avaldusi ja taotlusi täites, kuigi peale seda, kui ma olin end pooltest blankettidest läbi närinud, avastasin ma, et kui ma samamoodi jätkan, siis ei jää mu palgast eriti midagi järele. Nii et nüüd on mul näiteks nelja erineva kindlustuse asemel ainult kaks. Elukindlustuste peale läks ka omajagu aega, pidin üksiti välja mõtlema, et kes mu sõpradest kõige rohkem raha vajab, juhul kui ma peaks pillid kotti panema.
Mulle tundub, et erinevad oskonnad on praeguseks juba üsna hästi kursis sellega, kes on professor Sirkel. Kuna ma pole päris standartne, on minuga pidev jama. Peamine jama on sotsiaalkindlustuse numbri puudumine (mida ma saan taotlema hakata alles järgmisel nädalal). Kolmapäeval tegime osakonna sektretäriga kahe peale oma 20 kõnet, et aktiveerida (ilma sotsiaalkindlustuse numbrita) minu UVMi meilikonto. Lõpuks saime selle lahti, kust siis vaatas mulle vastu oma 30-40 meili, mis kõik lõppesid sõnadega, et palun vastata niipea kui võimalik. Samal ajal on siin olnud kõrbekuumus ning siseruumid on muidugi jõuliselt konditsioneeritud. Nii et ma arvan, et minu haigus oli paljuski pideva erinevatest kabinettidest ja kauplustest sisse ja välja jooksmise tulemus.
Praegu on pühapäeva õhtu ning olukord on kontrolli all. Keha on endiselt täpiline, aga Toomase venna sõnul peaks see paari päevaga üle minema ning näkku ei pidavat see lööma. Nii et loodetavasti ei pea ma teisipäeval klassi ette astuma nagu vana puberteetik. Kuna ma kodus süüa teha ei saa (asju pole, eks ole), siis jalutasin täna järve äärde ning sõin suurepäraseid pannkooke peetidega. Tagasiteel eksisin ära, nagu ikka, ning sattusin väga toredasse kvartalisse – Old North Histrical District – kus oli palju vikerkaarevärvilisi puust maju, lapsed jooksid ringi ning täiskasvanud jäid verandal külma õlut. Tundus kuidagi hoopis tsillim kui see minu vanadest punastest tellistest häärberitega kant. Tee peal tegin mõned pildid ka.
 |
Burlingtoni peatänav |
 |
See on see värviliste majadega tänav, kuhu ma ära eksisin |
 |
Minu maja, rõdu on külje peal |
 |
Minu elutuba, üksiti võib siin näha minu ainust mööblieset (taamal paistev kapp on sisseehitatud), mis praegu on kirjutuslaud, aga edaspidi peaks sellest saama köögilaud. |
Väga ilusad pildid ja tundub söbralik koht olema. Edukat algust ja asjade kohalejöudmist. B.
ReplyDeleteOh, täna sain just kõne, et asjad jõuavad homme. Skaip lähiajal palun?
ReplyDeleteJaa!
ReplyDelete