Rahu majas

Vahepeal on selgunud see, et ma lähen järgmisel aastal Albertasse. Uus kool ütles lõpuks ära. Aga ma jõudsin taas kord kahe parima kandidaadi sekka. Igavene teine. Kui ma eelmisel nädalal hakkasin selle kohta lugu kirjutama, siis ma jõudsin kirja panna võrdluse, et ma tunnen end nagu puberteedi-eelik, kes pole mõttest hakata tüdrukutega tantsima veel ülemäära vaimustatud, aga kes nende ees siiski kraapsu ära teeb – tüdrukud on tema kohaolust kihevil, aga annavad lõpuks siiski korvi, mis toob puberteedi-eelikus kaasa paraja kergenduse, aga jätab samas midagi kriipima ka. Aga nüüd, nädal aega hiljem on see kripeldus ära kadunud. Täna ülikooli jalutades avastasin, et mõte Edmontoni kolimisest tekitab minus ... rõõmu (mitte ärevust, murelikkust, tüdimust või muud seesugust). See avastus tuli mulle teatava üllatusena, sest ma pea end kuigi heaks kolijaks ning senini pole mõte kuhugi kolimisest minus erilist rõõmu tekitanud. Mulle tundub, et see rahulolu paistab ka veidi välja. Näiteks pole viimastel kuudel pole keegi mu vanuse vastu erilist huvi tundud, nii et ma leidsin, et ju ma olen lõpuks ometi hakanud eakohane välja nägema. Aga viimasel ajal on olukord muutunud. Eile just vedasin Nici tema sünnipäeva puhul mingisse kohvikusse, kus mul oli tükk tegu, et endale klaas veini osta. Pidin neid tükk aega veenma, et ma olen tõepoolest peaaegu 31.

Muidu vohab Kanadas kevad. Iga päevaga hakkab õitsema üha rohkem lilli (eile nägin juba tulpe ja nartsisse), muru rohetab, ning puudel on väikesed lehed. Ma pole kanada kevade tuleku jõulisust varem nii selgelt märganudki. Ja kõik kohad on täis loomi ja linde. Täna näiteks põrkusin kopraga. Istus teine kõnnitee lähedal ja sõi midagi. Ma tükk aega vaatasin, aga too ei teinud teist nägugi.

Riin