
Kell on pool neli öösel ning ma peaks hakkama oma tudengite hindeid kokku arvutama ning süsteemi sisestama. Pealegi tundub mulle, et mu keskmine on liiga kõrge, nii et ma võibolla pean veel mõnede hindeid alandama ning kõik ümberarvutama. Üldiselt on tudengite hindamine Põhja-Ameerika süsteemi alusel paras piin. Siin ei anna sa neile tähti (mida on ju siiski ainult 6), vaid punkte – ning sa annad neile punkte erinevate kriteeriumide alusel (selgus, struktuur, argumentatsioon, jne.). Paras arvutamine. Seejuures on tudengite jaoks suur vahe kas nad saavad oma essee eest 72 või 73 või 74 punkti, kuigi sisuliselt ei pruugi neil esseedel mingit vahet olla. Mind ajab see süsteem kergelt hulluks. Eriti kui tegemist on omaenda tudengitega, kelle ponnistustele sul on olnud võimalik nii vastuvõtaaegadel kui loengutes kaasa elada. Nii et võis juhtuda, et ma vahtisin mõne tudengi esseed oma 10 minutit, suutmata otsustada, kas see on väärt 71 või 72 punkti. Seda kõike tegin ma muidugi peale seda, kui ma olin oma 30 minutit kulutanud tema essee lugemise ning kommenteerimise peale. Pole ime, et mul on aeg käest ära kadunud. Ma olen siiski ära hinnanud 100 esseed ning 50 eksamitööd.
Samuti olen ma püüdnud end sättida väitekirja kirjutamise lainele. See on läinud üsna visalt. Ma kunagi kujutasin ette, kuidas siin Kanadas juhtub lõpuks ometi see, et mul on väitekirja jaoks aega. Ja märkamatult olen ma sattunud samasse seisu, kus ma olen oma väitekirjadega alati olnud – mul on aega kaks kuud. Ja mitte ainult kirjutamiseks. Enne kui kirjutamiseks läheb, pean ma veel mõndagi lugema ning mõtlema. Nii et ei mingit ilu ega nautimist.
Aga ilust rääkides on siin ikka väga ilus värviline kevad. Mulle tundub, et tavaliselt olen ma sel ajal ärasõitmisega nii ametis olnud, et ma pole kevadet nagu õieti tähele pannudki. Täna kooli minnes võtan fotoka kaasa ning teen teile mõned pildid. Nii kauaks teile üks pilt kanada oravast. Neid on siin nii palju, et lausa tüütu.
R.
issand kui nunnu! Orav, ma mötlen.
ReplyDeleteHinnete puhul ma elan sulle lausa füüsiliselt kaasa. Minul on kell pool üksteist öösel ja homme hommikul on mul seitseteist näljast öpilast ees, kes köik tahavad oma esseede hinnet teada. Olen samas seisus - punkte on kolme kriteeriumi peale kolmkümmend ja punktid pean ümber arvutama hinnetele üks kuni seitse, kusjuures ei mingeid poolikuid. samas tundub mulle see humaansem kui et mingi mutt paneb sulle kolme kahe miinusega.