St. Olaf

Kell on pool 1 öösel ning kahe tunni pärast võtan ma takso, et sõita järjekordselt Aboutowni kontorisse. See on firma, mis sõidutab londonlasi Toronto ja Detroiti lennujaamadesse. Ma olen seal juba püsiklient. Viimati istusin ma seal nädala eest. Sellele järgneb 14-tunnine reis Northfieldi, mis on Minneapolise külje all asuv linnake, kus asub Püha Olevi Kolledz. Kui ma täna hommikul oma pileteid vaatasin ja avastasin, et reis võtab aega 14 tundi, siis ma olin üsna tige, kui väga pehmelt öelda. Ma pakkusin vabatahtlikult välja, et ma võin sõita bussiga Detroiti, sest sealt on lihtsam ja odavam saada otselendu Minneapolisse. Selle peale lennutavad nad mu Detroitist New Yorki, mis on täpselt vastassuunas, ning seal tagasi Minneapolisse, kus keegi mu peale võtab ning autoga Northfieldi sõidutab. See on muidugi mingis mõttes minu viga. Ma ei pannud seda varem tähele (ma oleksin valmis otselennu nimel ise raha juurde maksma), ning nüüd on hilja midagi muuta. Ja peale magamata ööd ning 14-tunnist reisi toimub kohe õhtusöök kõigi osakonna liikmetega. Brr..

Aga muidu on need Püha Olevi inimesed olnud väga toredad. Ma olen saanud igapäev paar meili, mis täpsustavad minu külaskäigu mingit järjekordset aspekti. Ning intervjuu nendega oli üks kahest New Yorgis toimunud intervjuust (teine oli New School), mis olid soojad ja toredad. (See oli see intervjuu, kus ma rääkisin 20 minutit eesti filosoofiast). Kuigi see kolledz on senini jätnud endast väga sümpaatse mulje (ning see on ka igasugu toppides suhteliselt eesotsas), pole see siiski Harvardi või New Schooli liigas. Selle puhul on raskem näha, kuidas see võiks üles kaaluda Eestisse tuleku (mida on niikuinii kohati raske näha). Aga samas pole nad mulle muidugi veel tööd pakkunud, ning pealegi investeerivad nad minusse hunniku oma aega, energiat ja raha. Nii et ma püüan endast järgneval kahel päeval parima anda. Aga nüüd ma peaksingi hakkama triikima ning oma näidisloengut ette valmistama. Ma mõtlesin pidada loengu traditsioonilisest kurjuse probleemist, kuidas lepitada kurjuse olemasolu usuga kõikvõimsasse ning üdini heasse jumalasse. Hent arvas, et see on punase räti liputamine härja nina all - sest lõppude lõpuks on see siiski luteri kolledz. Aga ma arvan, et kui kohalikud tudengid lähevad selle probleemi või minu käsitluse peale endast välja, siis pole see päris kindlasti see koht, kus ma võiksin töötada.

Riin