Minnesota ja Püha Olev

Minnesotasse sõites ei teadnud ma sellest osariigist just ülemäära palju, aga tuleb välja, et see on ajalooliselt olnud skandinaavlaste kogunemispaik. Seda oli tunda nii linna- kui maastikupildis. Kõik oli väga puhas, ilus ja loodussõbralik; kiirteel sõites hakkas silma palju farme, orgaanilise toidu reklaame ning elektrilisi tuuleveskeid. Ja minu eesti päritolu polnud mingi eriline uudis, vaid peaaegu kõik, kellega ma seal kolledzis rääkisin, olid kuulnud või tundsid isiklikult mõnd eestlast, kas professorit või tudengit. Üks New Yorgis sündinud eestlannast tudeng (Rudolf Tobiase suguvõsast) oli minu näidisloengus. Tema oli minu kohaolust küll veidi šokeeritud. Seda enam, et ta kuulis minust ühe professori kaudu, kes temalt küsis, et kas sa eesti keelt ikka räägid, ning valis seepeale pikemalt seletamata minu hotellitoa numbri - tüdruk ainult ahmis õhku. Me jõime pärast loengut kiire kohvi ning sellist patriotismi pole ma ammu kohanud. Ta tahab tulla aastaks Tallinna Ülikooli oma eesti keelt parandama, ning seejärel minna tagasi New Yorki ning võtta üle kohaliku eesti ajalehe juhatamine.

Püha Olevi Kolledž on luteri taustaga liberal arts college, nagu nad neid nimetavad. See väljend viitab ülikoolile, kus esmane prioriteet on õpetamine ning lähenemine on tudengikeskne. Püha Olevit peetakse üldiselt liberal arts college’ite Harvardiks ning filosoofilises mõttes on ta eelkõige tundud taani filosoofi Kierkegaardi tõlkimis- ja uurimiskeskusena (H. Hong, kes selle keskuse omal ajal rajas, tegeles üksiti pagulaste ning esmajoones Balti riikide pagulastega, ja ta on väidetavalt saanud ka Eesti riigilt mingisuguse aumärgi). Mulle meeldis selle kolledži puhul eriti see, et nad ilmsegelt otsivad isiksust, mitte ainult aju, kelle võiks rohkem publikatsioone tootva aju vastu välja vahetada. Mul oli järjest 6 erinevat intervjuud, alates kolledži presidendist kuni personaliosakonna juhatajaga. Ja iga intervjuu käigus minu arvamus sellest kolledzist muudkui tõusis. Neil on näiteks väga jõuline rahvusvaheliste õpingute programm (80% nende tudengitest õpib mõnda aega välismaal). Nad pakkusid välja väga mitmeid võimalusi, kuidas mina võiks soovi korral ses programmis kaasa lüüa (nt. luua koostööprogramm Balti riikidega või Eestiga, või õppida tudengitega kreeka keelt Kreekas). Ja ma sain väga põhjaliku ülevaate nende ootustest ning kolledzis töötamisega kaasas käivatest hüvedest. Mulle tundub, et kuigi põhirõhk on õpetamisel, on uurimistöö tegemiseks oluliselt paremad tingimused kui paljudes suurtes ülikoolides (nt.: sa ei pea osalema erinevate komisjonide töös, mis suurtes ülikoolides, nagu minu UWO, võtab professorite ajast umbes 10 tundi nädalas; sul puudub grantide jms. taotlemise kohustus; sul on väga heldekäeline uurimistoetus – sisuliselt võid sa sõita mistahes konverentsidele ning tellida mistahes materjale – rääkimata palgast endast). Üsna imposantne.

Minu job talk läks väga hästi, ning ma sain osakonna liikmetega väga hea klapi. Nad olid kõik sellised soojad ja toredad. Me tõesti kohe meeldisime üksteisele. Samuti olid nad kõik hoolikalt lugenud mu kirjutisi ning olid millegipärast mu uurimistööst väga kõrgel arvamusel. Ma tundus, et nad pisut kardavad, et ma ei jääks sellisesse väiksesse kohta püsima. Kui nad seda ei kardaks, siis ma arvan, et oleks suht kõrge tõenäosus saada sealt koolist tööpakkumine. Üks professor küsis minult õhtu lõpul, peale paari veiniklaasi, väga otsekoheselt, et kust ma veel intervjuud ma olen saanud. Seda küsimust EI küsita – see on kõigile teada, et seda küsimust ei küsita. Nii et see, et nad selle küsimuse ikkagi ära küsisid, näitab, et neil võiks minu vastu olla üle keskmise suur huvi. No ja eks ma siis ütlesin, kust ma intervjuud saanud olen. Seepeale professor ainult ohkas veidi kurblikult, ning leidis, et me võiks igal juhul suhtlema jääda.

Riin