Matkamas Algonquinis

Sel nädalavahetusel käisime kreeka kambaga Alqonquinis rahvuspargis, kust kandist on pärit too minu toakaalsane Nic nr 2, nii et me olimegi tema vanemate majas. Seda peetakse Kanada üheks kaunimaks kandiks, kus püsielanikke on vaid näputäis, ent inimesed käivad seal puhkamas, matkamas ja kala püüdmas, sest seal on imepuhas õhk ja hunnikutes maalilisi järvesilmi. Ja sealsete järvede ääres on trobikond käsitöökodasid, kus pikkade habemetega mehed – me nimelt külastasime eelmisel aastal neid päris mitmeid – nokitsevad mõnuga peamiselt kanuude, aga ka puumööbli kallal.

Taoline matk on aset leinud 3 või 4 aastat ning eelmisel aastal käisin ma samuti nendega kaasas, ent siis me väga pikka matka ette ei võtnud, kuna teised eesotsas Johniga hakkasid koidu eel veel viskit jooma ning olid matkahommikul üsna kahvatu olekuga. Sel aastal viskit eriti ei joodud ja matk oli palju tõsisem. Ma olin lausa üllatunud, kui tublid matkajad nad on, kuigi aegajalt tuli ikka ette, et keegi jooksis jutuhoos peaga vastu puud või tegi midagi muud sellist, mis reetis, et päris tüüpiliste matkajatega tegemist ei ole. Ma käisime läbi kaks matkarada, kokku umbes 10 kilomeetrit, mis koos põhjalike tõusude ja laskumistega teeb välja korraliku matka. Sellegipoolest olen ma ilmselt paar kilo raskem kui enne, sest Johni noorema põlvkonna õpilaste eripära on see, et nad – Johni eeskujul ja ilmselt ka teataval õpetusel – oskavad imehästi süüa teha. Seda silmas pidades peaks ma muidugi kaaluma juhendaja vahetust. Kokkuvõttes oli meil täitsa mõnus ja väga lõbus, sest ma olen juba ammu tähele pannud – õigupoolest oli see üks esimesi asju, mis ma siin tähele panin –, et kanadalastel on eestlastega üsna sarnane huumorisoon, selline veidi mitmemõtteline, hea maitse piiripealne ja suts irooniline. (Keegi kunagi kusagil arendas teooriat, et huumorisoon on tingitud paljuski geograafilistest ja klimaatilistest eripäradest, mis ei pruugigi täielik jama olla, sest lõppeks on ju mõlemad, nii Kanada kui Eesti, Põhjamaad ja veel sellised maad, kus on vähe rahvast ja palju maad.) Mul isiklikult pole vaja nalja tehagi, selle asja ajavad ära minu eest ära keele- ja muualased prohmakad, mida mul ikka endiselt ette tuleb. Näiteks rääkisime me Nici isaga kanade ja hanede kasvatamisest, millest, nagu maaelust üldse, paistan mina – linnatüdrukuna, aga Eestist tulnuna – siiski rohkem teadvat kui keskmine põhja-ameeriklane. Ja teadjal moel formuleerisin ma lause, et hanedega on see jama, et nad “sometimes eat you”, selle asemel, et öelda “bite you”. Maakeeli öeldes teatasin ma niisiis, asjalikul toonil, et hanedega on jama selles, et nad mõnikord söövad su ära. Sellele järgnes sekund vaikust ja naerupahvakas. Nagu ikka.

Riin

PS. Ja laupäeva öösel põrkusin ma kokku imeilusa, valge tagumikuga hirvega, kes ragistas aias õunu süüa.

Üks kümnetest järvesilmadest, millest meie rada mööda viis.

Bonnie, klassikalise filoloogia professor ja Johni naine. Vaimustavalt terava vaimu, silma ja keelega daam.

Sellist looma kohtasime me juba Peebuga oma matkadel. Mina kogu aeg arvasin, et tegemist on mingit triibulist liiki orava titega. Ent tuleb välja, et see on hoopis teist liiki loom (ja mitte mingi titt ega orav), kelle pika ja keerulise nime olen ma ära unustanud.

Devin, kes on ilma kahtluseta lugenud läbi kõige suuremas koguses minu kirjalikke töid, ning kes oma vaheda mõistuse, intensiivsuse ja ühe erakordselt hästi kirjutatud artikli tõttu on siinsete professorite seas üks minu vaieldamatuid lemmikuid.

Selline vaade järgnes ühele eriti tüütult pikale ja järsule tõusule.

Vasakult: Christine (Devini naine ja kunstide professor, uurib filme ja on selles väidetavalt Põhja-Ameerika tippude seas), Sean, Byron (Johni endine õpilane ja praegune Trenti Ülikooli filosoofia professor, kes sõidab ringi kanuu katusel ja kitarr tagaistmel ning kasvatab selle kõige kõrval umbes 3 last) ja Devin.

Jälle üks järv

Sean. Õigupoolest olemegi me Seaniga hetkel ainsad aktiivselt õppivad antiikfilosoofia doktorandid. Nii et me jagame kahekesi umbes 5 professori tähelepanu. Nii et tähelepanu puudumise üle me küll kurta ei saa.