Gröönimaast ja koduigatsusest

Meil on siin thanksgiving, kõik on suletud, vaikne ja igav. Mõlemad Nicid sõitsid koju, nii et ma uitan ringi tühjas majas ning mõtlen, et kui ma oleks kasvõi 4000 kilomeetrit lähemal, siis ma sõidaks ka paugupealt koju.

Seal blogi-raamatus “Minu Ameerika” oli juttu sellest, et lendamine on mõneti ebaloomulik või ebainimlik. Tekib tunne, nagu hing jääks maha. See on kuidagi tabavalt üteldud – kui sa oled helikiirusel Kanadasse jõudnud, on su hing umbes Soomes, nii et läheb veel vähemalt kuu, enne kui ta järele jõuab ja sa tunned end jälle enamvähem ühes tükis olevat. No ja mulle tundub, et minu hing hõljub konstantselt seal kuskil Gröönimaa kohal, enamvähem Eesti ja Kanada vahepeal. Sest minu elu on siiski üsna erinev näiteks Katzi elust, kes elabki Šveitsis – tal on seal töö ja mees ja sõbrad ja oma kümneaastane suhe selle maaga. Mina lihtsalt olen Kanadas, kuni jõuludeni ja siis kuni suveni, nii et siiski – ajutiselt. Nii et ma ei ela ei Kanadas ega Eestis või, kuidas võtta, ma elan nii Kanadas kui Eestis. Ühelt poolt toob see kaasa pideva hõljumise tunde, millega me tegelikult olen juba ära harjunud. Ent teiselt poolt tähendab see pidevat navigeerimist, pingutust selle nimel, et see hing olekski enamvähem täpselt seal Gröönimaa kohal. Sest mida rohkem ta on Kanada poole peal, seda raskem on ümber lülituda oma eesti elule. Mida rohkem ta on Eestis – ja, olgem ausad, tavaliselt ta siiki passib seal –, seda raskem on sisse elada oma kanada elusse. Ent täna ma ei proovigi mingit balanssi taga ajada ja näiteks oma bloody konverentsi ettekanne valmis kirjutada, vaid vedelen Eestis ja viin ennast kurssi sellega, kuidas need Tartu Ülikooli aastapäeva pidustused on läinud.

Riin

PS. Eesti kübersõjad on järsku jõudnud kanadalasteni, peamiselt tänu sellele, et Wired Science tegi selle kohta lühiloo, mida mulle on korduvalt edasi saadetud. Nii et kel huvi, vaadaku YouTube’is: http://www.youtube.com/watch?v=QNQJ47vwhd8. Või otsigu: WIRED SCIENCE World War 2.0 PBS