Teel Montrealist Londonisse

On kesköö ning me oleme poolel teel Londonisse, üle 400 kilomeetri on selja taga ning üle 300 on veel ees. Peale meie on sellisel ajal teel veel ainult rekkad. Ma räägin niikaua paar sõna Montrealist, mis on jahmatavalt suur linn, võrreldav vaid New Yorgiga. Nii et selle pooleteise päeva jooksul, mil me seal olime, õiget pilti sellest linnast ette ei saanud. Jõudsime käia vaid nn. vanas Montrealis, vanalinnas, ning kesklinnas. Tänase päeva, tuleb tunnistada, veetsime peamiselt poodides. Nii palju häid poode ühes reas polnud isegi New Yorgis. Samas tuleb see poodlemise fakt kuidagi väiksemaks vaikida, sest kui me täna öösel Londonis minu Montrealist pärit sõbra ja korterikaaslase Niciga kohtume, siis ta ilmselgelt pettub, kui selgub, et kõige selle kõrval, mida Montrealis teha saaks, tegelesime meie peamiselt poodlemisega.

Montreal on äärmiselt sümpaatne, euroopalik, aga mitte mõne Euroopa linna koopia, vaid täiesti oma nägu ning ülejäänud Quebeci provintsiga võrreldes kuuleb seal sagedasti ka inglise keelt. Ma saan nüüd hästi aru, miks Nic sai London Ontariosse tulles samasuguse kultuurišoki nagu minagi. Me töllerdasime Montrealis ka veidi McGilli Ülikooli ümbruses, mis jättis väga hea mulje. Pidades silmas seda, et McGill on vähemalt sama kõva kui too minu Western Ontario Ülikool, siis on mõneti arusaamatu, miks ma olen end sättinud London Ontariosse, mis Montrealiga ei kannata mingit võrdlust välja. Kuigi, olgem ausad, Londonis on õppimiseks soodsad tingmised juba seetõttu, et seal millekski muuks eriti soodsaid tingimusi pole. Nojah. Muidu valitseb meil selline Provincetowni hooaja lõppemise meeleolu. Selline veidi kurblik, vaatame aegajalt üksteisele otsa ja ohkame. Nagu kaks siili udus.

Riin