Toronto

Täna esitasime ära rahataotluse kevadel toimuva konverentsi jaoks. Kolme peale kokku võttis selle taotluse kirjutamine oma 90 töötundi, kaks täis-töönädalat. See muidugi veel ei tähenda, et me selle raha saame. Aga igatahes on mul nüüd pisut aega hinge tõmmata ning oma reisimuljeid jagada.

Londoni suhtes polnud mul tekkinud mitte mingisugust nostalgiat, aga ka mitte võõrastust. Osakonnas otsisid silmad oma vana postkasti ning raamatukogus viisid jalad iseenesest lemmik töönurga juurde. Londonis käigu kõige eredamad muljed pärinevad ehk hoopis minu ühepäevasest Torontos käigust, kus ma sain kokku Tartu osakonna juhatajaga. Meie kohtumispaigaks oli Tartu Kolledž, mis kujutab endast ühiselamut koos kontorite ja kohvikuga. Selle uksest sisse astudes ning teed küsides vastati mulle sellise aktsendiga, mis meenutas minu enda aktsenti. See oli mingis mõttes nii ootamatu, et ma jäin hetkeks toppama ega teadnud, kas jätkata inglise või eesti keeles. Aga tuli välja, et seda kolledžit majandavadki endiselt eesti päritolu inimesed ning selle keldrikorrusel asuv saal on üheks eesti kogukonna kohtumispaigaks. Õhtul kuulasin sealsamas keldrikorruse saalis ettekannet, mis oli omamoodi kogemus. Ma oleks justkui sattunud teise aega, inimesed purssisid vanamoodsat eesti keelt, meeleolu oli pidulik, kõrvaltoas ootas kringel, vitriinide taga seisid eesti kirjanduse klassikud koos kalligraafilises kirjas sildikestega. Kuuljaskond oli valdavalt vanaldane, sekka mõni keskealine ning paar üksikut noort. Noorem põlvkond väidetavalt eesti keelt eriti hästi ei oska, aga seejuures peavad nad end eestlasteks, neil on oma salamaa, mille tegemistele nad kaasa elavad ning oma kogukond, kellega nad (kasvõi vanemate kaudu) kontaktis on. See iseenesest kõigutab toda valdavat vaadet, et identiteet on eelkõige keeleline – kaotad keele, kaotad identiteedi. See oli kunagi ka minu arvamus, aga Kanadas elamine on seda paljuski muutnud. Kanada on ilmselt kõige paremini toimiv multikultuurne ühiskond ning tema multikultuursusega ei käi tingimata kaasas mitmekeelsus.

Ma pole Toronto eesti kogukonnaga (mis on siiski suurim kogukond väljaspool Eestis, nii 17 000 inimest) eriti kontakti otsinud, mis tuli paljudele üllatusena – juba viis aastat Kanadas, aga esimest korda Tartu Kolledžis! Aga miks ma peaks minema Tartu Kolledžisse Torontos, kui ma juba paari nädala pärast lähen Tartusse Eestis.