Külaliste auks sättis Chicago end juba neljapäeval valmis: päike säras, tuul sasis kollakaspunaseid puid Millenniumipargis ja sooja oli terve nädalavahetuse pea kakskümmend kraadi.
Elame Clergiga Chicago all-linnas juba kuus nädalat, kuid Riin ja O`Neal on meie esimesed tõelised külalised. Siin on mõnusateks kohtumisteks igati mugavad võimalused. Ühelt poolt on London, Ontariost Chicagosse ööbussiga vaid üheksa tunni sõit (lähemal kui vanasti läbi Poola Saksamaale). Teiseks on meil vedanud asukohaga – Michigani järv, Chicago jõgi, linna ärikeskus Loop ja Magnificent Mile kesklinnas on kõik aknast paista. Ning kolmandaks pakub see Riinu lemmiklinn toredaid ajaveetmise võimalusi igale maitsele. Nagu kord ja kohus sõime reede õhtul pannipizzat Papa Joe`s, millele eelnes samuti kohustuslik tunniajane sabasseismine. Õnneks sai seda aega lahja õllega veidi lühendada. Õhtu jäi olude sunnil kahjuks samuti lühikeseks, kuna järgmisel hommikul kell seitse oli kõigil kolmel vaja täita tähtis roll minu niinimetatud valmentaja-meeskonnas. Nimelt nii nagu sajad tuhanded teised chicagolased (vaata ka: Chicago maraton), olen minagi hakanud jooksunaiseks ja pärast neljanädalast rühkimist koduseks saanud järvekaldal proovisin jalga viiekilomeetrisel Carreras de los Muertose distantsil, mida jooksid kolm tuhat latiinot Pilseni kvartalis. Hoolimata süngele alatoonile (eesti keeles: surnute jooks), oli üritus väga rõõmus, paljudel olid seljas pühadele iseloomulikud kostüümid ning nende koolnuvalgeks vööbatud nägude kõrval ei torganud ka meie lahjad palged üldsegi väga silma. Lausa lust oli silgata kargetel tänavatel, mille ääri palistasid tantsutüdrukud ja lastekoorid. Lisaks oli tore niimoodi avastada veel ühte linnaosa – Chicagos elab pea kolm miljonit elanikku ja tal on tuhat nägu. Varajasest hommikust ammutatud energiast kantuna (eriti pärast seda, kui vaene O`Neal oli kah midagi hamba alla saanud) harisime end Chicago Arhitektuuriühingu laeval, mis sõidutas meid mööda jõge ühest linna otsast teise ja pooleteise tunni jooksul läbi selle linna pilvelõhkujate ajaloo. Kõik ühingu giidid töötavad vabatahtlikuna. Võib-olla just tänu sellele muutis see muhe pensionär Chicago veelgi lähedasemaks ning me hakkasime neid sihvakaid torne vaadates märkama uusi põnevaid pisiasju, kõigil jutustada omad lood. Öhtuks olime me päris väsinud ja nii raugesid me ülejäänud suured plaanid tutvuda kohaliku ööeluga. Sellest ei olnudki aga midagi, sest Clerg, kes vabal ajal niikuinii kipub elutoa aknal korraldama jahisadama tööd, oli organiseerinud meile suurejoonelise ilutulestiku. Tegelikult olime arvanud, et sadamakai iganädalased pidustused on sügise saabudes otsa saanud, kuid nii nagu sügist ei ole ka muus osas suurt märgata, otsustasid nad ilmselt spontaanselt oma viimased raketid õhku lennutada.
Pühapäeval muidugi sadas selle peale terve päeva vihma. O`Neal valmistas meile aga ülimaitsva õhtusöögi, pugisime end mõnusalt chillit kurguni täis ja läksime vara magama. Selles möttes, et mina ja Clerg normaalse inimese kombel ja Riin, vana ööloom, umbes nelja paiku hommikul.
Kuna minu sünnipäeva tähistab terve maailm halloweeni nime all, algas järgmisel hommikul üks suur pidu. Kinkisin endale kuus kilomeetrit jooksu peaaegu inimtühjas, esmaspäeva hommikuses päikeselises Grant pargis ja seejärel kinkis Riin mulle imeilusa pidupäeva argiselt sagivas Chicagos. Kui kahel noorpõlve sõbrannal, kes viimaste aastate jooksul on ühe mandri peal kokku saanud vaid loetud korrad, avaneb korraga võimalus koos veeta terve päev, siis nad kuigi kaugele ei jõua. Me tiirlesime niiöelda ümber kvartali – istusime tunnikese kultuurikeskuse retrohõngulises kohvikus, tunni-poolteist kunstimuuseumi impressionistide saalis härraste van Goghi, Renoir, Manet ja Monet seltsis ja olime kella kuueks joonud pudeli veini ja šampust Trump toweri kuueteistkümnendal korrusel. Öhtu veetsime oma härrade O`Neali ja Clergi saatel väikeses stiilses prantsuse restoranis Le Bouchon Wicker Parki linnaosas.
Nüüd me siin kõik istume, kirjutame O`Nealiga blogisid, Riin töötab ja Clerg loeb Steve Jobsi elulugu. Tundub täitsa uskumatu, kui väikseks maailm on jäänud.
No comments:
Post a Comment