Tuesday, November 29, 2011

Pidulik hetk

Täna jõudis kätte see pidulik hetk, mil ma esitasin ühele ajakirjale ära artikli, mida ma olen üle- ja ümberkirjutanud oma 10-15 korda. See, kas see artikkel ka vastu võetakse, on muidugi iseküsimus, aga igatahes kujutan ma selgesti ette mõnede sõprade kergendusohet. Toomas, kes on lugenud selle artikli 5-6 eri versiooni, tundis juba aasta tagasi muret, et kas mul endal see teema üle ei viska (ta kasutas küll pisut vängemat väljendit).


Sel sügisel käivitasin ma lugemisgrupi, mis koosneb peale minu veel kahest tüübist ning tegeleb metametafüüsikaga. See on üsna uus ja põnev valdkond, mis toimib umbes samal põhimõttel nagu näiteks metaeetika, mis ei proovi läbi suruda mingit kindlat eetilist teooriat, vaid mõtiskleb eri teooriate üle tervikuna, niiöelda distantsilt. Metametafüüsika mõtiskleb eelkõige selle üle, et kas metafüüsika küsimused (küsimused reaalsuse struktuuri, asjade olemise, olemuse, sõltuvussuhete, jms. kohta) on üldse küsimist väärt, kas me saame neile üldse vastata ning kuidas me saame neile vastata. Mu artikkel puudutas sarnaseid küsimusi ning ma tõesti ei oska öelda, miks mind juba varasest noorusest peale huvitavad säärased äärmiselt abstraktsed teemad. Minusuguseid pole kuigi palju, eriti antiigi uurimise valdkonnas. Pikka aega tähendas selliste teemadega tegelemine vastuvoolu ujumist, need olid justkui pisut vanamoodsad, äraleierdatud teemad. Aga viimastel aastatel on toiminud märkimisväärne muutus, eriti moodsas filosoofias. Need teemad on muutunud äärmiselt kuumaks ja trendikaks, seejuures räägitakse aristootelliku metafüüsika taastulemisest jms. See ehk aitab selgitada ka teatud elevust minu isiku ümber. Sel sügisel potsatas mu postkasti mitu kutset kandideerida sellele või tollele töökohale. Mu ema just ükspäev imestas, et millest see tuleb. Ma arvan, et mingil määral tuleb see minu uurimisvaldkonnast, mis on järsku muutunud popiks ja noortepäraseks. Siin võiks olla peidus ka pisike moraal. Ma mäletan, et Westernis tundsid doktorandid pidevat muret selle pärast, et kuidas leida võimalikult ajakohane ja “kuum” doktoritöö teema. Aga tundub, et kõige kindlam on ajada oma asja ning teha seda võimalikult hästi ja järjekindlalt. Sest kunagi ei tea, mil sinu asi võib muutuda kõigi asjaks.


Aga nüüd tähistan ma seda pidulikku momenti klaasi veini ja pika unega. Kuna ma tulen juba laupäeval Eestisse, siis võib arvata, et sel nädalal magamisest suur midagi välja ei tule.

Wednesday, November 16, 2011

Maailm

See tõi meelde Platoni. Näiteks "Phaidon" 110b jne: "Hea küll, mu sõber, esmajoones olgu öeldud, et maailm, ülalt vaadatuna, on ... mitmevärviline ning nendest värvidest saab aimu siis, kui me vaatame värve, mida meie kunstnikud kasutavad, ainult et seal ülal on need värvid hoopis selgemad ja kirkamad. Üks osa neist on meresinine ning imeliselt kaunis, teine kuldne, kolmas valge, valgem kui kriit või lumi. Aga maailmas on ka teisi värve, rohkem ning kaunimaid kui ükski neist, mida me oleme silmaga näinud..." (väga vaba tõlge).

Thursday, November 10, 2011

Chicago

Mulle tundub, et Ameerika on tervikuna pigem Ida-Euroopa kui vana Euroopa moodi. Selline pisut lärmakas, kohati ülevoolavalt sõbralik, pealetükkiv. Asjad pole lõpuni paika loksunud, kollektiivses alateadvuses on säilinud otsast alustamise ning helge tuleviku lootus. Blondki ütleb, et ta võrdleb Chicagot ning selles linnas valitsevat energiat pigem Eesti kui Šveitsiga. Aga mis eristab Chicagot teistest Ameerika linnadest on selles valitsev korrapära. Ta pole nii kaootiline ja pilpakülalik nagu näiteks New York, vaid peale suurt tulekahju 1871. aastal oli neil võimalik seda linna ülesehitamise käigus planeerida, lasta fantaasial lennata. See muudab Chicago arhitektuurilises mõttes üsna unikaalseks, selle linna pilvelõhkujad on tuntud pigem oma originaalsuse kui vanuse või ajaloo poolest.

Selle Chicagos külastuse käigus avanes selle linna arhitektuur veidi uue nurga alt, paljustki tänu paadisõidule Chicago jõel. Meil sattus olema entusiastlik vabatahtlikust giid, kelle kirjeldus postmodernistlikust stiilist oli eriti elav ja tabav. Avas meie silmas selle suhtes, kuidas Chicago kõrghooned püüavad suhestuda end ümbritsevaga, kas oma peegelduste, nurkade, kumeruste vms kaudu. See andis neile hoonetele kuidagi hoopis inimlikuma mõõtme, ka nemad ei taha olla päris omette. Aga vaadake pilte.


See vasakpoolne ülalt kolmnurkne hoone on Clergi suur lemmik. Ma alguses ei osanud sellest midagi erilist arvata, kuni ma panin tähele, kuidas selle hoone alumine osa muutub peaaegu läbipaistvaks ning sulab ühte taevaga. Tema viis suhet luua.


Selle hoone nimi on Aqua ning ta üsna noor, valmis 2009. aastal. Nagu võib arvata tema laineliste rõdude põhjal, asub ta jõe ja järve vahepeal.

Selle hoone kaar peegeldab jõe käändumist.















Monday, November 7, 2011

Toronto


Täna esitasime ära rahataotluse kevadel toimuva konverentsi jaoks. Kolme peale kokku võttis selle taotluse kirjutamine oma 90 töötundi, kaks täis-töönädalat. See muidugi veel ei tähenda, et me selle raha saame. Aga igatahes on mul nüüd pisut aega hinge tõmmata ning oma reisimuljeid jagada.

Londoni suhtes polnud mul tekkinud mitte mingisugust nostalgiat, aga ka mitte võõrastust. Osakonnas otsisid silmad oma vana postkasti ning raamatukogus viisid jalad iseenesest lemmik töönurga juurde. Londonis käigu kõige eredamad muljed pärinevad ehk hoopis minu ühepäevasest Torontos käigust, kus ma sain kokku Tartu osakonna juhatajaga. Meie kohtumispaigaks oli Tartu Kolledž, mis kujutab endast ühiselamut koos kontorite ja kohvikuga. Selle uksest sisse astudes ning teed küsides vastati mulle sellise aktsendiga, mis meenutas minu enda aktsenti. See oli mingis mõttes nii ootamatu, et ma jäin hetkeks toppama ega teadnud, kas jätkata inglise või eesti keeles. Aga tuli välja, et seda kolledžit majandavadki endiselt eesti päritolu inimesed ning selle keldrikorrusel asuv saal on üheks eesti kogukonna kohtumispaigaks. Õhtul kuulasin sealsamas keldrikorruse saalis ettekannet, mis oli omamoodi kogemus. Ma oleks justkui sattunud teise aega, inimesed purssisid vanamoodsat eesti keelt, meeleolu oli pidulik, kõrvaltoas ootas kringel, vitriinide taga seisid eesti kirjanduse klassikud koos kalligraafilises kirjas sildikestega. Kuuljaskond oli valdavalt vanaldane, sekka mõni keskealine ning paar üksikut noort. Noorem põlvkond väidetavalt eesti keelt eriti hästi ei oska, aga seejuures peavad nad end eestlasteks, neil on oma salamaa, mille tegemistele nad kaasa elavad ning oma kogukond, kellega nad (kasvõi vanemate kaudu) kontaktis on. See iseenesest kõigutab toda valdavat vaadet, et identiteet on eelkõige keeleline – kaotad keele, kaotad identiteedi. See oli kunagi ka minu arvamus, aga Kanadas elamine on seda paljuski muutnud. Kanada on ilmselt kõige paremini toimiv multikultuurne ühiskond ning tema multikultuursusega ei käi tingimata kaasas mitmekeelsus.

Ma pole Toronto eesti kogukonnaga (mis on siiski suurim kogukond väljaspool Eestis, nii 17 000 inimest) eriti kontakti otsinud, mis tuli paljudele üllatusena – juba viis aastat Kanadas, aga esimest korda Tartu Kolledžis! Aga miks ma peaks minema Tartu Kolledžisse Torontos, kui ma juba paari nädala pärast lähen Tartusse Eestis.

Wednesday, November 2, 2011

Külalispostitus: Chicago

Külaliste auks sättis Chicago end juba neljapäeval valmis: päike säras, tuul sasis kollakaspunaseid puid Millenniumipargis ja sooja oli terve nädalavahetuse pea kakskümmend kraadi.

Elame Clergiga Chicago all-linnas juba kuus nädalat, kuid Riin ja O`Neal on meie esimesed tõelised külalised. Siin on mõnusateks kohtumisteks igati mugavad võimalused. Ühelt poolt on London, Ontariost Chicagosse ööbussiga vaid üheksa tunni sõit (lähemal kui vanasti läbi Poola Saksamaale). Teiseks on meil vedanud asukohaga – Michigani järv, Chicago jõgi, linna ärikeskus Loop ja Magnificent Mile kesklinnas on kõik aknast paista. Ning kolmandaks pakub see Riinu lemmiklinn toredaid ajaveetmise võimalusi igale maitsele. Nagu kord ja kohus sõime reede õhtul pannipizzat Papa Joe`s, millele eelnes samuti kohustuslik tunniajane sabasseismine. Õnneks sai seda aega lahja õllega veidi lühendada. Õhtu jäi olude sunnil kahjuks samuti lühikeseks, kuna järgmisel hommikul kell seitse oli kõigil kolmel vaja täita tähtis roll minu niinimetatud valmentaja-meeskonnas. Nimelt nii nagu sajad tuhanded teised chicagolased (vaata ka: Chicago maraton), olen minagi hakanud jooksunaiseks ja pärast neljanädalast rühkimist koduseks saanud järvekaldal proovisin jalga viiekilomeetrisel Carreras de los Muertose distantsil, mida jooksid kolm tuhat latiinot Pilseni kvartalis. Hoolimata süngele alatoonile (eesti keeles: surnute jooks), oli üritus väga rõõmus, paljudel olid seljas pühadele iseloomulikud kostüümid ning nende koolnuvalgeks vööbatud nägude kõrval ei torganud ka meie lahjad palged üldsegi väga silma. Lausa lust oli silgata kargetel tänavatel, mille ääri palistasid tantsutüdrukud ja lastekoorid. Lisaks oli tore niimoodi avastada veel ühte linnaosa – Chicagos elab pea kolm miljonit elanikku ja tal on tuhat nägu. Varajasest hommikust ammutatud energiast kantuna (eriti pärast seda, kui vaene O`Neal oli kah midagi hamba alla saanud) harisime end Chicago Arhitektuuriühingu laeval, mis sõidutas meid mööda jõge ühest linna otsast teise ja pooleteise tunni jooksul läbi selle linna pilvelõhkujate ajaloo. Kõik ühingu giidid töötavad vabatahtlikuna. Võib-olla just tänu sellele muutis see muhe pensionär Chicago veelgi lähedasemaks ning me hakkasime neid sihvakaid torne vaadates märkama uusi põnevaid pisiasju, kõigil jutustada omad lood. Öhtuks olime me päris väsinud ja nii raugesid me ülejäänud suured plaanid tutvuda kohaliku ööeluga. Sellest ei olnudki aga midagi, sest Clerg, kes vabal ajal niikuinii kipub elutoa aknal korraldama jahisadama tööd, oli organiseerinud meile suurejoonelise ilutulestiku. Tegelikult olime arvanud, et sadamakai iganädalased pidustused on sügise saabudes otsa saanud, kuid nii nagu sügist ei ole ka muus osas suurt märgata, otsustasid nad ilmselt spontaanselt oma viimased raketid õhku lennutada.

Pühapäeval muidugi sadas selle peale terve päeva vihma. O`Neal valmistas meile aga ülimaitsva õhtusöögi, pugisime end mõnusalt chillit kurguni täis ja läksime vara magama. Selles möttes, et mina ja Clerg normaalse inimese kombel ja Riin, vana ööloom, umbes nelja paiku hommikul.

Kuna minu sünnipäeva tähistab terve maailm halloweeni nime all, algas järgmisel hommikul üks suur pidu. Kinkisin endale kuus kilomeetrit jooksu peaaegu inimtühjas, esmaspäeva hommikuses päikeselises Grant pargis ja seejärel kinkis Riin mulle imeilusa pidupäeva argiselt sagivas Chicagos. Kui kahel noorpõlve sõbrannal, kes viimaste aastate jooksul on ühe mandri peal kokku saanud vaid loetud korrad, avaneb korraga võimalus koos veeta terve päev, siis nad kuigi kaugele ei jõua. Me tiirlesime niiöelda ümber kvartali – istusime tunnikese kultuurikeskuse retrohõngulises kohvikus, tunni-poolteist kunstimuuseumi impressionistide saalis härraste van Goghi, Renoir, Manet ja Monet seltsis ja olime kella kuueks joonud pudeli veini ja šampust Trump toweri kuueteistkümnendal korrusel. Öhtu veetsime oma härrade O`Neali ja Clergi saatel väikeses stiilses prantsuse restoranis Le Bouchon Wicker Parki linnaosas.

Nüüd me siin kõik istume, kirjutame O`Nealiga blogisid, Riin töötab ja Clerg loeb Steve Jobsi elulugu. Tundub täitsa uskumatu, kui väikseks maailm on jäänud.

Katz












Thursday, October 20, 2011

London ja Chicago

Homme lähen ma Londonisse ning sealt edasi Chicagosse blondide juurde. (Eile öösel kell 3 see veel selge polnud, aga kell 5 leidsin ma oma passi üles.) Ma kohe huviga vaatan, milliseid tundeid London minus tekitab, arvestades, et ma olen sealt nüüd täpselt aasta jagu eemal olnud. Kuigi ma elasin selles linnas neli aastat, ei tekkinud mul temaga kunagi isiklikku suhet. London on üldse üks kummaline linn, nagu on linn aga nagu pole ka. Toronto on temast kogu huvitava endasse tõmmanud ning sinna on paigale jäänud ülikooli professorid, pisut jõmmilikud kohalikud ning lõbujanus undergraduate’id. Western on järelpuberteetikute seas (sest mida need 17-aastased ülikooli astujad muud on) tuntud kui peoülikool. Ülikool püüab selle mainega muidugi võidelda ning nende viimane saavutus on see, et nad on Playboy maailma peoülikoolide topis langenud esimeselt (!) kohalt kolmandale.

Ma ei tundnud end ses linnas kunagi eriti hästi, aga samas olen ka ma ise vahepeal muutunud. Alguses ei tundnud ma end ka teistes linnadas kuigi hästi, kaasaarvatud Toronto ja New York. Nad ei tundunud mulle esteetiliselt nauditavad ning kõike oli seal liiga palju, liiga palju betooni, rahvast, sagimist. Ma pikalt arvasin, et asi on minus, et mu esteetilised nõudmised ning ootused linnaplaneeringule on lihtsalt niivõrd teistsugused. Mingi oluline muutus toimus esimest korda Chicagosse minnes. See oli armumine esmapilgust ning ma võisin seal linnas tundide kaupa lihtsalt ringi jalutada ning teda imetleda. Chicago puges südamesse ning avas selle ka teiste linnade jaoks, igatahes muutusin ma palju leplikumaks. Ma oskan praeguseks hinnata New Yorgi kirevust ning saan aru, miks Torontot peetakse üheks maailma cool’imaks linnaks. Nii et vahest olen ma muutunud leplikumaks ka Londoni suhtes. Eks näis.

Muide, Justin Bieber on Londonist pärit ning ta pidavat praegu sealkandis olema. Ma tean seda seepärast, et mu üks Londonis elav tuttav andis just teada, et ta lülitab nädalavahetuseks oma telefoni välja, et vältida kogu maailma puberteetikute kõnesid. Tema perekonnanimi juhtub samuti Bieber olema.

Thursday, October 13, 2011

Piletid

Keskkooli ajal oli mul venelasest peika. Mina rääkisin temaga eesti keeles ning tema rääkis minuga vene keeles ning me saime üksteisest suurepäraselt aru. Mulle meenus see, et me räägime erinevat keelt siis, kui ma haarasin tema juures olles ajalehe ning adusin, et ma ei saa midagi aru (või ka siis, kui mu isa ta kord põhjalikult üle kuulas, siis tuli samuti välja, et ma ei saanud nende vestlusest suuremat aru). Samamoodi ei tule mul siin Edmontonis eriti sageli pähe see, et me sinuga elame eri riikides. Ajalehe rollis on siinkohal lennukipiletid. Iga kord kui ma hakkan neid ostma, suudab mind selle vahemaa läbimiseks kuluv aeg ning selle eest nõutav summa pisut rabada.

Mida aeg edasi, seda ähmasemaks eristused ning vastandused (Eesti vs Kanada, kodus vs võõrsil, ära vs kohal) muutuvad. Ma enam ei süüdista koguigatsust ning Kanadat igas oma meeleolu võnkes, juba ammu ei küsita minu käest seda, et kust ma pärit olen ning juba ammu ei tunne ma vajadust oma päritolu selgitada. Kas see nüüd tähendab, et olen kuidagimoodi kanadastunud? Imelik küsimus. Ma olen kahtlemata muutunud oma erialal professionaalsemaks ning saanud loodetavasti pisut vanemaks (küpsemaks?), aga muidu olen üsna samasugune nagu alati. Või nii see vähemalt tundub mulle endale. Asi on ilmselt ka minu eluviisis. Ma olen oma akadeemilises mullis, olin seda juba Tartus, ainult nüüd on mu mull pisut kasvanud, katab suuremat maaala. Heh, selle kanadastumisega seoses tuli mulle meelde pisike Tuul, kas teab väga täpselt, kus tädi Riin on. Kanas.

Igatahes, piletid on ostetud. Ma jõuan Eestisse 4. detsembril ning jään kuni 3. jaanuarini. Nüüd on saanud kell 6 hommikul ning ilmselt tasuks teha katse magama minna.

Monday, October 3, 2011

Kanada edukaim ärimees

Täna toimus Killam Trusti iga-aastane luncheon. Kuna minu leping algas eelmise aasta novembris, siis ei saanud ma eelmisel aastal sel üritusel osaleda ning mul polnud erilisi ootusi. Kuna see algas juba kell 11 hommikul, siis ma kujutasin ette, et tegemist on poolformaalse kohvitamisega. Aga tuli välja, et tegemist oli äärmiselt uhke üritusega. Seal olid kohal kõik selleaastaste autasude saajad koos peredega, nõukogude liikmed ning haldurid, kokku oma 200 inimest. Lõunasöök oli kolmekäiguline, veini voolas ojadena, ning lõunasöögile järgnes autasude-stipendiumite kätteandmise tseremoonia. Kokku kestis see kõik oma neli tundi.

Izaak Walton Killami lugu väärib eraldi rääkimist. Ta sündis 1885. aastal Nova Scotias ning 1948. aastaks oli temast saanud Kanada rikkaim inimene, kes tegeles alumiiniumi, elektri- ja puiduäriga. Õigupoolest peetakse teda senini üheks Kanada edukaimaks ärimeheks. Tema naisel Dorothyl oli ilmselgelt samasugune ärivaist, sest peale mehe surma suutis ta perekonna varandust märkimisväärselt kasvatada. Ta suri 1965. aastal ning pärandas kogu perekonna hiigelvaranduse (tollal 100 miljonit dollarit) neljale Kanada ülikoolile, millest üks on see minu Alberta Ülikool. Selle raames jagab ülikool välja mitte ainult prestiizeid järeldoktorantuuri stipendiume, vaid ka stipendiume väljapaistvatele doktorantidele ning professoritele, õpetamise ja teadustöö autasusid, teadusvõrgustike loomise toetusi. Sellest pärandist on niisiis kasvanud välja hiigelvõrgustik.

Killamid ütlevad oma testamendis, et Killam Trusti eesmärk on toetada Kanada teadust ning seeläbi Kanada tulevikku ning arendada koostööd teiste riikidega. (On märkimisväärne, et too Killami järeldokotrantuuri stipendium on siin riigis ainus omataoline, mida saavad taotleda ka välismaalased nagu mina, s.t. need, kes pole Kanada kodanikud). Nende pärandi mõju Kanada teadusele ning haridusele on raske ülehinnata. See on kahtlemata aidanud tõsta Kanada mainet ning mängib olulist rolli selles, et Kanada ülikoolid on maailma juhtivate ülikoolide seas. Kõnede põhjal tuli välja, et Alberta Ülikool on seadnud endale eesmärgiks jõuda Killam Trusti toel 2020. aastaks maailma 10 juhtiva teadusülikooli hulka - see oleks erakordne saavutus.

Autasude saajad pidasid ka pisikese, paari minutilise kõne oma uurimisteema kohta. Neid oli äärmiselt põnev kuulata ning samas olid need kõned kuidagi soojad ja helged. Paljudel hääl värises ning õpetamise (mentoring) autasu saaja oli nutma puhkemise äärel. Peale selleaastaste järeldoktorantuuri stipendiumite kättejagamist mainiti järsku ka minu nime, kes ma eelmisel aastal ei saanud autasustamisel osaleda. Ma kargasin kohmetult püsti ning minu ilmne kohmetus sai põhjaliku, aga heatahtliku naerulagina osaliseks. Ürituse lõppedes jooksis keegi mulle järele, et anda mulle üle mu roos. Nii et jalutasin osakonna poole, rinnas tulipunene roos, ning tundsin Kanada üle uhkust.

Kas poleks imeline, kui kunagi jätaks mõni Eesti edukas ärimees oma varanduse ülikoolidele. Siinkohal ei saa öelda, et see on võimatu. Sellised asjad juhtuvad.

Friday, September 30, 2011

Töö ja jänes

Edmonton on muutunud pisut tolmuseks, minu siiajõudmisest saati pole siin sadanud tilkagi vihma. Poed on täis luukeresid, mis kinnitab minu veendumust, et halloweenist on siin kontinendil saamas suurem püha kui jõulud. Muidu pole midagi erilist juhtunud. Ma kobin keskpäeval (peale õhtuse aktuaalse kaamera vaatamist) oma kabinetti ning väntan õhtupimeduses tagasi koju. Nii peaaegu iga päev. Ma olen suutnud hakata üsna süstemaatiliselt tööle ning praegu tegelen ma peamiselt sellise tööga, mida (mu ema aiapidamise-alast väljendit kasutades) pole silmaga kohe näha.

Ma olen üha selgemini aru saanud sellest, et antiikfilosoofiaga tegelemine on üks kõige keerulisemaid ning nõudlikumaid akadeemilisi valikuid. Ühelt poolt pead sa olema suurepärane klassikaline filoloog, mõistma kreeka keelt, kultuuri, ajalugu, saama sarnaseks haritud ateenlasega, kellele Platon ja Aristoteles oma tekste kirjutasid. Teiselt pead pead sa olema suurepärane filosoof, kes on üksiti kursis moodsas filosoofias toimuvaga, kasvõi selleks, et saada teadlikuks omaenda eelarvamustest ning mitte lugeda klassiklistesse tektidesse sisse moodsaid vaateid ja lahendusi. Seda silmas pidades pole muidugi ime, et tõeliselt häid klassikalise filosoofia uurijaid pole sugugi palju.

Mina täidan hetkel peamiselt kahte auku, uurin kreeka ajalugu ning viin end kurssi kaasaegse epistemoloogiaga (teadmist puudutavate küsimustega). Need kuidagi täiendavad üksteist, üks annab võimaluse teisest puhata. Iga kord, kui ma olen avastanud midagi uut ja põnevat, mõistnud midagi, mida ma varem ei mõistnud (isegi kui ma seda teadsin), näinud läbi midagi, mida ma varem ei näinud, tunnen ma end raasukese võrra rikkamana. Need hetked on võrreldavad armumise tundega, sellise pool-eufoorilise-ekstaatilise-õhus-käimise tundega. Samas on selles kõiges midagi vaevalist-kurnavat ning kastreerivat. Iga kord, kui mul õnnestub oma mõistmise piirid vaksa võrra kaugemale nihutada (mis on iseenesest pingutav tegevus), saan seda selgemini aru sellest, kui palju on kõike seda, mis jääb nendest piiridest väljapoole. Ja see toob lihtsasti kaasa käegalöömise tunde. Nii et tolle armumise tunde alalhoidmine parasajagu kannatlikkust ning enesedistsipliini (mõni üllatus, eks ole).

Aga nii palju siis sellest. Ilusat nädalavahetust teile!

Ahjaa, ükspäev haakisin endale sappa jänese, kes hüppas minu majani, ootas kannatlikult, kuni ma ülevalt fotoka tõin ning temast paar pilti tegin ning hüppas seejärel edasi. Et mitte talle pettumist valmistada, lisan siia paar pilti:





Saturday, September 24, 2011

Sügis

Edmontoni on jõudnud nii ilus sügis, et tundub kuidagi kohatu millestki muust rääkida. Kui täpne olla, siis jõudis sügis kätte millalgi kolmapäeva ja reede vahepeal. Kolmapäeval pandi mulle korterisse uuesti sisse internet, mis ilmselgelt vähendas mu motivatsiooni töötada oma kabinetis. Eile linna jõudes sain ma kahe üllatuse osaliseks. Esiteks elasin ma terve päeva siiras teadmises, et tegemist on neljapäevaga, tegin oma neljapäeva asju ning pidasin pisikest reede plaani. Jenn pidi mind õhtul tükk aega veenma, et reede on juba kätte jõunud, ma arvasin, et nad teevad oma mehega minu arvel järjekordselt nalja. Ja teiseks olid puud muutunud tibukollaseks, mis väidetavalt juhtuski viimaste päevade jooksul. Edmontoni sügis paistabki olevat peamiselt kollane, mille monotoonsust tasandab siinne taevas, mis korraldab igal õhtul sellise etenduse, mille sarnast ma pole varem näinud ei siin ega kusagil mujal. Terve taevavõlv, ükskõik kuhu sa ei vaataks, on punase-lilla-roosa-kollase-oranzi-sinise-pruuni-rohelise kirju. Ma proovin selle ükskord pildile saada.

Täna, laupäeval, on Edmonis erakordselt soe ilm, nii 26-27 kraadi. Ma mõtlesin teha rattaga maja ümbruses kiire tiiru, aga sattusin kuidagimoodi teeotsale, mis viis mind jõeäärsesse parki. Seda parki otsisin ma juba talvel, aga ei leidnud teda õieti kätte, ei sattunud õige otsa peale. Igal juhul rabas see mind oma mastaapsusega ning pargi lõppedes läks matkarada mööda jõeäärt muudkui edasi ja edasi. Ma väntasin peaaegu kaks tundi ühes suunas, ilma et see rada oleks kuidagi õgvenenud või ilmutanud muid lõppemise märke. Vahepeale jäid paar kanuu vettelaskmise kohta ning mõned pargid, kus inimesed päikesepaistel sõid, miilustasid või muul moel oma rahulolu välja näitasid. Ja vahepeal kiilus kinni ratta kett ning kui ma ronisin jõe äärde oma tavotiseid käsi pesema, siis tuli välja, et vesi oli pisut soojem kui suvel Randveres. Nii et kui ilm ja tervis lubavad, siis võtan ma homme kaasa ujumisriided ning lähen uuele ringile.

Aga nüüd istun ma uuesti ratta selga, et minna kooli alguse peole osakonna juhataja majas. Selles on midagi väga edmontonilikku, et selline pidu toimub nädalaid peale õppeaasta tegelikku algust. Kes siis ikka täpselt alguseks kohale jõuab.














Saturday, September 17, 2011

Reede

9.30. Ukse taga on Cato. Koos kartulitega. Ma nimelt ärkan viimasel ajal suhteliselt vara. Mis on suurel määral tingitud sellest, et mul pole olnud internetti (O’Neal unustas suvel arveid maksta). Mida sa ikka teed, kui sul pole internetti. Poed kella 11 paiku koos raamatutega põhku ja ärkad kella 9 paiku hommikul (ma olen lugenud läbi umbes pool Simone de Beauvoir’i 600-leheküljelisest raamatust “Vanadusest”, ma arvasin, et see võtab mul vähemalt paar kuud, aga näed, ainult paar päeva). Igatahes, Cato. Ta pani minu naabruses elava sõbra Chloe tagaaeda maha paar kartulitaime. Tema arvas, et 1 taim = 1 kartul. Ma arvasin, et sel juhul oleks pool Euroopat surnud nälga juba mitu sajandit tagasi. Ta oli üsna üllatunud. Nüüd on mul vähemalt 20 kartulit. Laupäevasel Farmer Market’is oleks see maksnud vähemalt 2 x 7 dollarit.

12.30. Kohvipaus Jenniferiga. Jenn on mulle paar viimast nädalat saatnud sõnumeid selle kohta, kuidas mul oleks viimane aeg tulla Edmontoni. Jenn on teine Killami järeldoktorant, muusikateaduse erialalal. Ta ei saanud eelmisel aastal tööd ja on väsinud moega. Ma lubasin tal aidata koostada tema taotluse dokumente. Ostame kohvi ja istume Student Union Buildingu päiksepaistelisse tagaaeda. Mingi hetk puhkeb ta nutma. Ma saan temast aru. Ma olin ise samas olukorras ainult mõned kuud tagasi. Ja ma tean ka seda, milline tunne on olla pere ankur, see, kellest sõltub see, kuhu pere läheb. Emantsipeerumise hind, mõned ütleks. Lohutan teda nii, kuidas oskan. Ja panen endale hommikuks kella kaheksaks äratuskella, et tema CV ja muud dokumendid mõttega läbi lugeda ning mingid alternatiivid välja pakkuda. Aga üldiselt on Jenn õnnelik inimene. Järgmine hetk lagistame koos naerda. Ma räägin talle sellest, kuidas mul on minu uhiuues kabinetis (kus ma olen täitsa omapäi) laual reas 5 raamatut ning ma ei suuda otsustada, kuidas neile läheneda – et kas raisata igale raamatule tund-poolteist päevas või lugeda nad kuidagi ühekaupa järjepanu läbi. Ta leiab minu otsustamatuses midagi fundamentaalselt koomilist.

19.30. Skaibikõne O’Nealiga. O’Neal on hetkel London, Ontarios (seal on kell 21.30 ja Eestis 8.30 järgmisel hommikul) ning ta muudab meie kõne avalikuks, nii et ma näen üksiti Seani ning teisi vanu sõpru. Neil on laual pudel head veini ning nad väidavad, et nad oleks rõõmsad, kui ma nendega ühineksin. Ma väidan, et mul on samuti seljakotis pudel head prantsuse veini ning ma oleksin rõõmus, kui ma saaksin seda nendega juua. Elu muutub üha mitmetahulisemaks. Küsimus pole enam ainult selles, kuidas hoida alal elu Tallinnas ja Tartus, vaid nimekirja on lisandunud London, kus mul on siiski veel umbes neli lähedast sõpra. Ilmselt tuleb seal oktoobris ikkagi ära käia, seal on lisaks suur konverents ja kõik. Ja peale seda võiks ka Chicogost läbi põigata, sest ma ei mäletagi, millal mul viimati õnnestus veeta blondi sünnipäeva koos temaga.

20.30. Õhtusöök Levas. Leva on mu lemmik kohvijoomise ja kiire-millegi-pintsisse-pistmise koht. Seal on surepärane itaalia köök, kõrged aknad ning hea muusika. Võtan vaagna hummusega leiba ning pudeli külma Alberta õlut. Edmontoni kõrge taevas on erkroosa ja sinise kirju. Akna taga istuvad kolm prisket jänest, kes on hakanud juba karva vahetama, on sellised valge-halli kirjud. Kohalikud räägivad, et jäneste nägemine on hea/õnne märk. See tähendab, et loodulik söögiahel on paigas. Kõik toimib nii, nagu peab.

23.30. Pidu Jasemini majas, mis on pühendatud uutele doktorantidele ja magistrantidele. Ma satun pikemalt rääkima uue doktoranti Andyga, kes on Detroitist, teab Mart Laari ning uurib, et kas ma olen samuti uus doktorant (näed, mitte enam magistrant, jumal tänatud). Ma räägin talle, kuidas Detroiti lennujaam on mu lemmiklennujaam kogu maailmas, kuidas ma olen selle valguse- ja moodsa klassikalise muusika showdest valgustatud tunnelis veetnud nii mitmedki head tunnid. Jasemin räägib mulle, kuidas kuu aega Türgis polnud sugugi piisav. Mõni ime. Mulle pole isegi kolm kuud Eestis piisav, kuu aega oleks täiesti vastuvõetamatu. Õhtu lõpul saadavad Hande ja Octavian mind rattaga koju. Hande on Türgist ning Octavian Brasiiliast. Nad abiellusid umbes kaks aastat tagasi ning suvel kohtusid lõpuks nende vanemad. Handel, vaesekesel, polnud eriti aega süüagi, sest ta pidi tegema kogu tõlkimistöö emade ja eriti isade vahel (“Mina püüdsin suure kala”. “Mina püüdsin samuti suure kala”). Minu maja nurgal hüüavad nad mulle järele, et kas ma olen eluga rahul. Olen vist küll.

Saturday, September 10, 2011

Burlington

Jõudsin täna Edmontoni. Lennuki maandudes oli mul näos samasugune kohtlane naeratus nagu tavaliselt Tartusse jõudes. Hoolimata 28 soojakraadist oli õhk kuiv ja karge ning taevas oli veel kõrgem ja sinisem, kui ma mäletasin. Minu maja ümbruses aega veetev indiaanlasest kodutu oli vahepeal kuskilt kitarri hankinud, pinistas laulda ning uuris särades, et kuidas mu suvi möödus. Korter, tundub mulle, oli puhtam kui ära tulles ning lisaks seisis laual pudel head punast veini selle tüdruku poolt, kellele me suveks korteri välja üürisime.

Õigupoolest ei tahtnud ma kirjutada Edmontonist, vaid hoopis Burlingtonist, kust me neljapäeval läbi hüppasime, et oma tulevane elukoht selge silmaga üle vaadata. Ameerikas valitseva majanduskriisijärgse ning presidendivalimiste-eelse ärevuse ja kaootilisuse taamal mõjus Burlington paraja nukulinnana, muutustest puutumata jäänud kääbiklana. Uhked puust häärberid, lillepeenrad, mis ei jäänud alla minu ema omadele, ning paadisadam, mis jättis mulje, et pooltel linnakese 40 000 elanikust on oma jaht. Linnake oli täis turiste, kes klõpsutasid muudkui pilte teha – millest, jäi mõneti segaseks, aga väidetavalt on paljud neist kultuurituristid. Burlingtonis pidid vahepeatuse tegema kõik suuremad üritused ja etendused, mis liiguvad Montreali ning Bostoni (või New Yorgi) vahet ning mida soojal ajal pidi olema eriti rohkesti.

Iseenesest peaks Burlington olema tudengilinn, seal on Vermonti Ülikooli kõrval veel neli kolledžit. Samas ei jätnud ta sugugi niisugust tudengilinna muljet nagu Tartu või London, Ontario. Sealsed tudengid paistsid olevat pigem seda tüüpi, kes loevad kohvikus raamatut või jalutavad koeraga kui seda tüüpi, kes joovad künkal õlut. Vähemalt ei hakanud mulle ühtki sellist küngast silma. Kohvikuid oli seevastu rohkesti. Õigupoolest pidi burlingtonlaste elu keerlema toidu ümber, nagu üks professor mulle tööintervjuu ajal teatas, hääles kerge irooniavarjund. Isegi nüüd viis üks teine professor mind esimese asjana osakonna lähedal asuvasse toidupoodi, kus ei hakanud silma mitte ühtegi imporditud kaupa, kõik oli mahe ja öko ja pakendatud võimalikult keskkonnateadlikult. Mahetoit ja keskkonnateadlikkus pidi olema üks nende vankumatuid uhkuseallikaid, see, mida vermonti osariigi elanikud enda puhul kunagi rõhutamast ei väsi. Eks näis, kuidas see mulle mõjub, võibolla tekib trots, hakkan imporditud õunu igatsema.

Kokkuvõttes võib sinna kolida küll, tundub olevat selline koht, kus saab hästi elada (reisida ja süüa ja matkata) isegi mõistliku sissetuleku puhul. Selliseid kohti pole idarannikul just ülemäära palju.

P.S. Siinkohal ei saa ma kahjuks toetada oma juttu sobilike piltidega, kuna mul õnnestus jätta fotoaparaat autosse. Aga paar pilti õnnestus mul ära sõites auto aknast siiki teha.




Champlain'i järv, mida peetakse üheks Ameerika maalilseimaks järveks




Burlingtoni peatänav.


Raekoda

Friday, September 2, 2011

Head uut aastat


Ma jõudsin üleeile päikesepaistelisse Montreali, kus hetkel veel valitseb selline suvi, nagu Eestis juulikuus. Ja sellega seoses tuli mul meelde seesinane pikalt tähelepanuta jäänud blogi. Ma ei oskagi öelda, kas asi on selles, et piiri ületamine tekitab otsemaid mingisuguse emotsionaalse tühimiku, mida ma selle blogiga täita üritan. Või on asi lihtsalt selles, et mul on siin rohkem aega maha istuda ning järele mõtelda.

Igatahes, ma elan Montrealis olles Université de Montréali lähistel, mis on hiigelsuur prantsuskeelne ülikool, tudengite arvu poolest Tartust kolm korda suurem. Eile toimus siin samasugune kibelus ja kihelus, nagu Tartus selle nädala algul. Tänavad olid tudengeid täis, kõigil silmad säramas ning mõnel seljas valge triiksärk (sellised oli küll Tartus oluliselt rohkem kui siin). Neid vaadates tabas mind suur kergendustunne. Esiteks ja ennekõike seepärast, et ma ise enam tudeng pole. Teiseks seepärast, et ma ei pea tudengitega kohe sel sügisel jändama hakkama. Ja kolmandaks seepärast, et mul järgmisel sügisel on võimalik nendega Vermontis jändama hakata. Seda kombinatsiooni silmas pidades võiks loota, et tuleb hea aasta.

Tuesday, August 9, 2011

Meri

Viimastel kuudel on ajakirjanduses olnud kuidagi eriti palju juttu sellest, kuidas eestlased ära lähevad, miks ja kuhu nad lähevad, ning kuidas mõned, näed, ei lähe kuhugi. Ma arvan, et las nad lähevad. Ma ei tea kedagi, kellele äraolek oleks kahju teinud. Tavaliselt muudab see inimesed avatumaks, enesekindlamaks, nende silmadesse tekib teistsugune sära. Ja pealegi ei saa ära minemata tagasi tulla, õigupoolest ei saa muidu päris täpselt arugi, mis see kodu üldse on. Metsad ja meri ja silmapiir. Hapukoor, kohupiim ja väikesed vahemaad. Mina ise olen üsna edukalt suutnud leida asenduse eesti piimatoodetele. Aga meri on asendamatu. Ja ilmselt oli minu merevajadus sel aastal eriti suureks paisunud, sest meri on selle suve tegemistes olnud kuidagi eriti keskne tegelane. Nii et siin paar pilti.











Thursday, July 14, 2011

Suvi

Ilmad on viimastel päevadel muutunud pisut jahedamaks ning Randvere muulipealne on jäänud üsna inimtühjaks. Sel aastal tekkis muuli lähedale liivaluide, kus leitaku ajal lebasid sõbralikult külg külje vastas päevitajad, koerad ja liivalosside ehitajad. Nüüd käivad õhtuti ujumas vaid lapsed, paar vanameest ja mina. Vesi on seejuures endiselt soe nagu supp.

Eile õhtul jalutasin ma veest tilkudes inimtühjal luitel, päike sillerdas, merekarbid helkisid ja kajakapojad piiksusid.

Kohutavalt hea oli olla.

Suvi.








Väike segadus ämbriga