Toronto ja festival

Ma käisin eile Torontos muusikafestivalil. Ma ei oska öelda, kas asi on suves või selles, et ma olen liiga pikalt Londoni nimelises külas viibinud, aga igatahes avanes Toronto mulle uue nurga alt. See linn oli elus. Tänavatelt kostis muusikat ja naeru. Bussi pealt maha astudes ma natuke aega lihtsalt seisin ja nautisin melu enda ümber. Hingasin sisse suure sõõmu linnaõhku ja tundsin end kohe vabamalt. Pealegi oli suvi mahendanud selle linna betooni üleküllust ning rohelisuse vähesust, mida ma olen senini pidanud Toronto üheks olulisemaks puuduseks. Siin mängis oma rolli ka see, et too festival toimus ühel Toronto tosinast saarest. Ma pole varem nendel saartel käinud, ega nende olemasolustki kuigi teadlik olnud. Mulle tuli meeldiva üllatusena see, et lopsakas rohelus on ainult 10-minutilise laevasõidu kaugusel.

See, et festival toimus saarel, muutis selle minu meelest veidi eriliseks. Inimesed olid kuidagi eriti rahulolevad ja üksmeelsed. Seda hoolimata sellest, et kolmandiku festivalist veetsid inimesed erinevates sabades seistes, mis oleks keskmise eestlase üle keskmise marru ajanud. Too festival oli iseenesest hea näide Ontario alkoholipoliitika tuntud rangusest. Festivaliplatsil oli kaks mitme taraga piiratud aedikut, kus sai õlut osta ja juua, ning kuhu sissesaamiseks pidi ette näitama kas passi või juhiloa. Nad piidlesid isegi minu Eesti passi (mis mul ainult imekombel juhtus kaasas olema) pika pilguga, aga lõpuks lasid ikka sisse. Aedikusse sissesaades asutasid sa end pikka ja aeglaselt venivasse talongisappa, ning talongid vahetati seejärel õlletopsi vastu välja. Selle talongiäri taga on ka ilmselt mingi seadus – rangelt võttes ei müünud nad mulle ju alkoholi, vaid paberit. Aga ilmselt ei osanud korraladajad arvestada sellega, et tegemist oli (kõigi ennustuste vastaselt) äämiselt kuuma päevaga. Väljas oli oma 30 soojakraadi, mis Ontario lämbuses tundub veel oluliselt kuumemana. Inimesed tahtsid juua. Kella viieks päeval olid ainuüksi nendesse aedikutesse sissesaamise sabad kasvanud oma 50-meetristeks. Isegi mina, kes ma pean end üldiselt üsna kannatlikuks, ei hakanud teist korda seda pulli ette võtma, vaid seadsin end rahumeeli mõnevõrra lühemasse veekraani-sappa. Selle range poliitika tulemus oli see, et pika päeva lõpuks oli festivaliplats ilus ja puhas ning mulle ei hakanud silma peaaegu ühtegi purjus inimest. Seda panin ma eriti tähele siis, kui kõik need tuhanded inimsed suundusid kell 11 õhtul laevade peale. Kõik olid päikesest punetavad, rahulolevad ja veidi väsinud. Aga keegi ei lärmanud ega laaberdanud. Väga imelik.

Täpsemalt öeldes oli tegemist indie-muusika festivaliga. Kanada on tuntud oma indie-muusika poolest. Üldistavalt võib öelda, et indie-muusika on selline sõbralik ja viisakas, enamasti rõõmsapoolne ja reibas. Sobib ilmselt kanadalase natuuriga.

Kokkuvõttes sain ma väga hea muusika- ja festivalielamuse. Ja õhtul üle vaikselt loksuva järve linna poole sõites avanes tuledesäras linnale täiesti müstiline vaade. Sinna saarele tasub sõita ainuüksi selle vaate pärast. Nii et ma üldiselt otsustasin, et kui ma suudan 10 päeva jooksul oma peatüki enamvähem ära lõpetada, s.t. kui ma suudan ära lõpetada ühe ja sama peatüki pideva ümberkirjutamise, siis ma lähen sinna linna jooksuga tagasi.

Riin