Montreal

Montreali pole eriti lihtne ära liigitada. Kujutage ette Pariisi, aga lisage sellele ohtralt kanada multikultuursust ning pisut ameerika pilvelõhkujaid ja kiirtoitu. Võiks öelda, et Montreal on boheemlaslik versioon Pariisist. Minu jaoks oli see esimene kord viibida Montrealis suvel ning mind pisut üllatas see, kuidas ses linnas oli kõik veetlevalt ligadi-logadi, majaesistel murulappidel kasvasid roosid võluvalt koos umbrohuga ning inimesed ei näinud välja nagu ülevuntsitud linnavurled, vaid pigem nagu tartu tudengid puhkehetkel. Ma saan nüüd täiesti aru, kuidas Nic oma pika patsi ning tanksaabastega on seal täiesti oma elemendis. Montreal on peale Pariisi kõige suurem prantsuskeelne linn ning seal võib kohata teatud prantsuslikku üleolekut nende suhtes, kes prantsuse keelt ei räägi. Samas on nende prantsuse keel – Quebecoise – muidugi selline, et Pariisi prantslane sellest eriti aru ei saa. Ma mäletan, kuidas prantsuse-Nic rääkis mulle kunagi põlgust täis toonil sellest, kuidas Pariisis vastasid kohalikud talle inglise keeles. Samas on Monreal Quebeci kõige ingliskeelsem linn, kus on võimalik ka inglise keelega kenasti hakkama saada ning kus inimesed jagunevad frankofonideks ning anglofonideks (viimaseid on küll ainult 10 % ringis). Peamine erinevus seisneb selles, et anglofonide kodune keel on inglise keel ning nad ei räägi inglise keelt kohutava prantsuse aktsendiga. Teine erinevus, mida ma oma tuttavate puhul olen tähele pannud, on see, et frankofonid on sageli ka frankofiilid, nad peavad prantsuse keele ja oma prantsusliku identiteedi säilitamist väga oluliseks. Nende puhul võib täheldada rahvuslikku iseteadvust ning uhkust, mida keskmise kanadalaste juures reeglina ei kohta. See ei tähenda, et nad pooldaksid Quebeci iseseisvusmispüüet (viimane katse iseseisvuda toimus 15 aastat tagasi ning peale seda on nende iseseisvumisihalus nagu soiku jäänud), peamiselt väljendub see teravas kriitilisuses Harperi konservatiivse valitsuse arvel.

Montreal on tuntud oma restoranide ning toidukultuuri poolest. Sellist mitmekesisust ning hinna ja kvaliteedi suhet pole ma kohanud kuskil mujal (ka mitte New Yorgis, mis on samuti kuulus oma mitmekesisuse poolest). Seal seisavad rivis imehästi lõhnavad prantsuslikud pagaripoed ja kohvikud, imeodavad aasia toidukohad, taimetoitlaste restoranid (ühes neist sõin ma oma elu ühe parima prae – kes oleks osanud arvata, et taimetoitlaste liha võib nii hästi maitseda), fondüü restoranid (ühes neist pidasime me kambakesi 7 tundi kesnud söömisorgia), hommikusöögikohad (kus saab valida 50 erineva hommikusöögi vahel, mis kõik sisaldavad värseid puu- ja köögivilju ning värselt küpsetatud saia), poutine’i restoranid (poutine’i võib nimetada kanada rahvusroaks, kuigi on üldiselt teada, et õiget poutine’i saab ainult Quebecis) ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et veetsin Montrealis olles iga päev vähemalt 6 tundi süües. Ja pingutasin vist veidi üle, mis väljendus kergest allergias. Nii et viimased päevad olen ma siin Londonis olnud tatrapudru dieedil. Aga see oli seda väärt.

Riin