Väitekiri jms.

Tundub, et ma olen lõpuks ometi süvenenud oma väitekirja. Igatahes marssisin ma täna raamatukokku, viskasin raamatu, mida ma sinna tagastama tulin, prügikasti ning marssisin häirimatult koju tagasi. Raamatukogutöötaja, kellele ma paar tundi hiljem helistasin, oli väga mõistev. Ju on seda varemgi juhtunud. Üldiselt läheb mul väitekirja kirjutamine väga visalt. Kindlasti pole abiks see, et väitekirja esimene peatükk toetub ettekandele, mida ma pidasin oma tööintervjuudel. Ma kirjutasin seda ettekannet intervjuude käigus umbes 7 korda ümber. Lõpuks oli see nii ära lihvitud, et ma olin läbi mõtelnud mitte ainult iga lõigu, vaid iga lause ja iga sõna. See seab lati väga kõrgele. Ma kirjutasin prauhti valmis teise peatüki ning avastasin, et see ei sobi esimesega üleüldse kokku - esimese peatükiga võrreldes oli see väga kohmakas, raskepärane ja udune. Nii et ma olen viimase poolteist kuud veetnud teist peatükki ümber kirjutades. Praegu olen ma viiendal ringil ning asi hakkab tasapisi ilmet võtma. Üldiselt ma nii ilmselt jätkata ei saa, sest mingi hetk peaks ma ju ka ülejäänud neli peatükki valmis kirjutama.

Vahepeal selgus, et ma sain Ontario provintsi stipendiumi, mis katab ära mu õppemaksu. Sellega seoses otsustasin ma jääda Londonisse veidi kauemaks. Plaan on esitada töö ära obtoobri algul, seejärel kolida Edmontoni ning alustada järeldoktorantuuriga, ning kaitsa töö ära detsembri algul. Iseenesest on väga hea, et mul on see järeldoktorantuuri koht. Muidu ma ilmselt lükkaks väitekirja valmimist aastakese edasi. Täna leidsin ma poskastist järeldoktorantuuri lepingu, kus oli muuhulgas kirjas, et ma avaldan järeldoktorantuuri käigus tehtud töö tulemusel täismahus monograafia. Selle peale tuli mu ähmaselt meelde küll, et ma alguses lubasin avaldada paar artiklit, mille peale sealsed juhendajad leidsid, et sellest on võibolla vähe ja ma peaksin ikkagi lubama raamatu kirjutada, mida ma siis oma stipendiumi taotluses möödaminnes mainisin. Ja nüüd istub see lubadus mul must-valgelt lepingus. Iiih... Aga olgu, ma asun uuesti oma peatüki ümberkirjutamise kallale.

Riin

Uitmõte

Täna tõin keemilisest puhastusest ära oma riided. Kui ma nina riiete alt vaevu välja paistmas ristmikul rohelist tuld ootasin, pöördus mu poole misjonär. Ma lugesin just eile Toronto bussis läbi Bertrand Russelli Miks ma pole kristlane ning mõtlesin, et ma tahaks selle üle arutada. Aga ilmselt pole noor usklik poiss kõige sobivam vestluspartner. Nii et ma tänasin viisakalt ning uterdasin oma riiete hunnikuga edasi. Igatahes jäin ma seepeale mõtlema oma kursuse peale, kus me tudengitega rääkisime päris pikalt klassikalise kurjuse probleemi üle. Ehk selle üle, kuidas lepitada usku kõikvõimsasse jumalasse kurjuse olemasoluga. Üldiselt polnud mu tudengid kuigi religioossed. Paljud neist olid teaduste tudengid, bioloogid või füüsikud, vägagi materiaalsed ning teadlikult teadusliku maailmavaatega. Ma arvan, et enamuse jaoks oli see üldse esimene kord klassiruumis jumalast rääkida. Seda suurem oli mu üllatus, et valdav osa nendest proovis oma esseedes neid kahte tõdemust lepitada. Teisisõnu, peaaegu keegi ei pooldanud seda lihtsat ja moodsat lahendust, et pärast jumalat polegi. Võibolla on asi turvatundes, mida annab usk sellesse, et keegi kuskil vanema venna kombel üle su õla kiikab. Või võibolla (ja ma pigem kaldun selle poole) on asi selles, et ilma religioonita muutub maailm tsipa liiga materiaalseks – kõledaks ja mehaaniliseks.

Ma olid juba jõudnud üsna kodu lähedale, kui ma jäin mõtlema selle peale, kuidas meie kraaditudengid (ma arvan, et see kehtib kõigi põhja-ameerika suurte ülikoolide kraaditudengite kohta) on üle keskmise ateistlikud. Samas on nad ka üle keskmise nohiklikud. Nohik (nerd) ei viita siinkohale sellele, kes viksilt kõik ära õpib. Pigem on nohik Põhja-Ameerika vaste Euroopa ‘intellektuaalile’; nohik viitab sellele, kelle püüdlused on intellektuaaset või teaduslikku laadi. Nohiku kõige iseloomulikum tunnusjoon (mis eristab teda Euroopa intellektuaalist) on see, et tema vaba aega täidab ulme. Ta teab kõik ulme- ja fantaasiakirjandusest ning eriti ulmefilmidest, kust pärinevaid tsitaate kasutab ta rohkelt oma igapäeva kõnes. Samuti on ta läbi imbunud arvutimängudest ning tunneb hästi koomikseid, mida kutsutakse küll peenema nimega graafilisteks romaanideks (graphic novels). Minu lähematest sõbradest on kõige selgem näide nohikust ilmselt Nic. Alguses olid meie vestlused õige konarlikud, ma ei saanud pooltest tema viidetest aru. Kuni ta lõpuks taipas, enda jahmatuseks, et ma ei tea nohiku-maailmas suurt midagi (seda hoolimata sellest, et ma olen ju siiski läbi lugenud olulisemad ulmeklassikud ning kasvanud üles Tolkieni vaimustuses, kes on autoriteet ka nohikute hulgas). Samuti on Nic kõige veendumum ateist, keda ma isiklikult tunnen. See pani mind mõtlema selle üle – sinna ma tahtsingi selle looga jõuda –, et kas ateismi ja nohiklikkuse vahel pole mingit seost. Et kas see nerd culture pole alternatiivne reaalsusest põgenemise viis, mis levib peamiselt ateistlike ja kõrge IQ-ga inimeste hulgas. Seda väidet pole eriti võimalik tõestada. Sest nohiklikkus levib ka nende seas, kes pole ateistid. Ja paljud ateistlikud kraaditudengid pole nohikud. Aga mingi iva seal mu meelest ikkagi on. Selline uitmõte niisiis.

Riin

Toronto ja festival

Ma käisin eile Torontos muusikafestivalil. Ma ei oska öelda, kas asi on suves või selles, et ma olen liiga pikalt Londoni nimelises külas viibinud, aga igatahes avanes Toronto mulle uue nurga alt. See linn oli elus. Tänavatelt kostis muusikat ja naeru. Bussi pealt maha astudes ma natuke aega lihtsalt seisin ja nautisin melu enda ümber. Hingasin sisse suure sõõmu linnaõhku ja tundsin end kohe vabamalt. Pealegi oli suvi mahendanud selle linna betooni üleküllust ning rohelisuse vähesust, mida ma olen senini pidanud Toronto üheks olulisemaks puuduseks. Siin mängis oma rolli ka see, et too festival toimus ühel Toronto tosinast saarest. Ma pole varem nendel saartel käinud, ega nende olemasolustki kuigi teadlik olnud. Mulle tuli meeldiva üllatusena see, et lopsakas rohelus on ainult 10-minutilise laevasõidu kaugusel.

See, et festival toimus saarel, muutis selle minu meelest veidi eriliseks. Inimesed olid kuidagi eriti rahulolevad ja üksmeelsed. Seda hoolimata sellest, et kolmandiku festivalist veetsid inimesed erinevates sabades seistes, mis oleks keskmise eestlase üle keskmise marru ajanud. Too festival oli iseenesest hea näide Ontario alkoholipoliitika tuntud rangusest. Festivaliplatsil oli kaks mitme taraga piiratud aedikut, kus sai õlut osta ja juua, ning kuhu sissesaamiseks pidi ette näitama kas passi või juhiloa. Nad piidlesid isegi minu Eesti passi (mis mul ainult imekombel juhtus kaasas olema) pika pilguga, aga lõpuks lasid ikka sisse. Aedikusse sissesaades asutasid sa end pikka ja aeglaselt venivasse talongisappa, ning talongid vahetati seejärel õlletopsi vastu välja. Selle talongiäri taga on ka ilmselt mingi seadus – rangelt võttes ei müünud nad mulle ju alkoholi, vaid paberit. Aga ilmselt ei osanud korraladajad arvestada sellega, et tegemist oli (kõigi ennustuste vastaselt) äämiselt kuuma päevaga. Väljas oli oma 30 soojakraadi, mis Ontario lämbuses tundub veel oluliselt kuumemana. Inimesed tahtsid juua. Kella viieks päeval olid ainuüksi nendesse aedikutesse sissesaamise sabad kasvanud oma 50-meetristeks. Isegi mina, kes ma pean end üldiselt üsna kannatlikuks, ei hakanud teist korda seda pulli ette võtma, vaid seadsin end rahumeeli mõnevõrra lühemasse veekraani-sappa. Selle range poliitika tulemus oli see, et pika päeva lõpuks oli festivaliplats ilus ja puhas ning mulle ei hakanud silma peaaegu ühtegi purjus inimest. Seda panin ma eriti tähele siis, kui kõik need tuhanded inimsed suundusid kell 11 õhtul laevade peale. Kõik olid päikesest punetavad, rahulolevad ja veidi väsinud. Aga keegi ei lärmanud ega laaberdanud. Väga imelik.

Täpsemalt öeldes oli tegemist indie-muusika festivaliga. Kanada on tuntud oma indie-muusika poolest. Üldistavalt võib öelda, et indie-muusika on selline sõbralik ja viisakas, enamasti rõõmsapoolne ja reibas. Sobib ilmselt kanadalase natuuriga.

Kokkuvõttes sain ma väga hea muusika- ja festivalielamuse. Ja õhtul üle vaikselt loksuva järve linna poole sõites avanes tuledesäras linnale täiesti müstiline vaade. Sinna saarele tasub sõita ainuüksi selle vaate pärast. Nii et ma üldiselt otsustasin, et kui ma suudan 10 päeva jooksul oma peatüki enamvähem ära lõpetada, s.t. kui ma suudan ära lõpetada ühe ja sama peatüki pideva ümberkirjutamise, siis ma lähen sinna linna jooksuga tagasi.

Riin

Montreal

Montreali pole eriti lihtne ära liigitada. Kujutage ette Pariisi, aga lisage sellele ohtralt kanada multikultuursust ning pisut ameerika pilvelõhkujaid ja kiirtoitu. Võiks öelda, et Montreal on boheemlaslik versioon Pariisist. Minu jaoks oli see esimene kord viibida Montrealis suvel ning mind pisut üllatas see, kuidas ses linnas oli kõik veetlevalt ligadi-logadi, majaesistel murulappidel kasvasid roosid võluvalt koos umbrohuga ning inimesed ei näinud välja nagu ülevuntsitud linnavurled, vaid pigem nagu tartu tudengid puhkehetkel. Ma saan nüüd täiesti aru, kuidas Nic oma pika patsi ning tanksaabastega on seal täiesti oma elemendis. Montreal on peale Pariisi kõige suurem prantsuskeelne linn ning seal võib kohata teatud prantsuslikku üleolekut nende suhtes, kes prantsuse keelt ei räägi. Samas on nende prantsuse keel – Quebecoise – muidugi selline, et Pariisi prantslane sellest eriti aru ei saa. Ma mäletan, kuidas prantsuse-Nic rääkis mulle kunagi põlgust täis toonil sellest, kuidas Pariisis vastasid kohalikud talle inglise keeles. Samas on Monreal Quebeci kõige ingliskeelsem linn, kus on võimalik ka inglise keelega kenasti hakkama saada ning kus inimesed jagunevad frankofonideks ning anglofonideks (viimaseid on küll ainult 10 % ringis). Peamine erinevus seisneb selles, et anglofonide kodune keel on inglise keel ning nad ei räägi inglise keelt kohutava prantsuse aktsendiga. Teine erinevus, mida ma oma tuttavate puhul olen tähele pannud, on see, et frankofonid on sageli ka frankofiilid, nad peavad prantsuse keele ja oma prantsusliku identiteedi säilitamist väga oluliseks. Nende puhul võib täheldada rahvuslikku iseteadvust ning uhkust, mida keskmise kanadalaste juures reeglina ei kohta. See ei tähenda, et nad pooldaksid Quebeci iseseisvusmispüüet (viimane katse iseseisvuda toimus 15 aastat tagasi ning peale seda on nende iseseisvumisihalus nagu soiku jäänud), peamiselt väljendub see teravas kriitilisuses Harperi konservatiivse valitsuse arvel.

Montreal on tuntud oma restoranide ning toidukultuuri poolest. Sellist mitmekesisust ning hinna ja kvaliteedi suhet pole ma kohanud kuskil mujal (ka mitte New Yorgis, mis on samuti kuulus oma mitmekesisuse poolest). Seal seisavad rivis imehästi lõhnavad prantsuslikud pagaripoed ja kohvikud, imeodavad aasia toidukohad, taimetoitlaste restoranid (ühes neist sõin ma oma elu ühe parima prae – kes oleks osanud arvata, et taimetoitlaste liha võib nii hästi maitseda), fondüü restoranid (ühes neist pidasime me kambakesi 7 tundi kesnud söömisorgia), hommikusöögikohad (kus saab valida 50 erineva hommikusöögi vahel, mis kõik sisaldavad värseid puu- ja köögivilju ning värselt küpsetatud saia), poutine’i restoranid (poutine’i võib nimetada kanada rahvusroaks, kuigi on üldiselt teada, et õiget poutine’i saab ainult Quebecis) ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et veetsin Montrealis olles iga päev vähemalt 6 tundi süües. Ja pingutasin vist veidi üle, mis väljendus kergest allergias. Nii et viimased päevad olen ma siin Londonis olnud tatrapudru dieedil. Aga see oli seda väärt.

Riin

Viisakusest

Mulle meeldib, et inimesed on Kanadas naeratavad ja sõbralikud. Mulle meeldib, et tädi, kelle käest ma ülikoolis kohvi ostan, kutsub mind “kullakeseks”. Mulle meeldib, et teenindajad, alates bussijuhtidest kuni ettekandjateni, on abivalmid ja lahked. Sellegipoolest on kanadalaste äärmine viisakus see, mis mulle mu igapäevastes, isiklikumat laadi suhetes enamvähem kõige rohkem närvidele käib ning kõige suuremat segadust tekitab. Ma ei arva, et see on kanadalaste eripära. Estril oli Šotis umbes samalaadne kogemus ning tundub, et Šveitsis on viisakusreeglid veel rangemalt paigas kui Kanadas. Aga samas on Kanada tuntud kui “viisakas Ameerika”, viisakus on neile midagi endaomast. Ükskord kirjutan ma viisakusest pikema, analüüsivamat laadi loodi. Aga hetkel panin ma kirja kaks situatsiooni, et te paremini aru saaksite, mida ma silmas pean. Mõlemad situatsioonid leidsid aset Montrealis.

Situatsioon 1

Kolm inimest seisavad peale konverentsi kõnniteel ning üks neist pakub, et ta võib ülejäänud kaks järgmisele üritusele autoga ära visata. Selle peale teine inimene tänab viisakalt ning – minu üllatuseks – keeldub, öeldes, et me saame ka jalgsi minna. Autoga inimene sõidab minema. Seepeale leiab aset umbes selline vestlus:
Mina: Kuule, minul poleks küll olnud midagi selle vastu, kui ta oleks meid autoga ära visanud – see on päris pikk maa jalgsi astuda ning me oleme juba hiljaks jäänud.
Teine: Ta sõitis hoopis teise suunda. Ta oli just polite.
Mina: Ahah... Ma pole päris kindel, mida see tähendab... Kas see tähendab, et ta tegelikult eriti ei tahtnud meid ära visata?
Teine: Ei, muidugi tahtis. Tead ju küll, ta on nice guy.
Mina: Ahah.. Nii et tema tahtis, aga sina keeldusid... Sa siis ei tahtnud, et ta meid ära viskaks?
Teine: Ma ei tahtnud talle asjata tüli tekitada. Me saame ju ka jalgsi minna.
Mina: Nii et tema oli lihtsalt viisakas ja sina olid lihtsalt viisakas...
Teine: Nojah..
Mina: Kas see tähendab, et minust oleks olnud ebaviisakas tema pakkumisega nõustuda?
Teine: Ei oleks... noh... võibolla oleks ka..
Mina: Ahah... Nii et tema eeldas, et sina eeldad, et ta on lihtsalt viisakas ja keeldud. Kuidas ma peaksin aru saama, millal on tegemist lihtsalt viisakuste vahetamistega ning millal teine mõtleb seda, mida ta ütleb?
Teine: Mis mõttes mõtleb seda, mida ütleb?
Mina: No millal ta tahab meid ära visata ning millal mitte.
Teine: Ta oleks meid võinud vabalt ära visata.
Mina: Ahah.. no ma oleks hea meelega lasknud end ära visata.
Teine: No see poleks olnud kuigi viisakas.
Mina: Ma ei saa aru, miks see poleks olnud viisakas, ta ju ise pakkus selle välja.
Teine: Sest ta ei mõelnud seda...
Mina (segaduses): Aga sa just ju ütlesid.... oh... vahet pole. Võtame takso.

Situatsioon 2.

Järgmine vestlus leiab samuti aset Montrealis, kus neli naist püüavad otsustada, kas minna õhtul teatrisse või mitte.
Teine: Kas sa siis tahad õhtul teatrisse minna?
Mina: Ma võiksin minna küll, sest ma pole ammu teatris käinud, aga samas ei tundu see tükk kuigi huvitav, nii et ma võin vabalt ka midagi muud teha. Mis teised tahaks teha?
Teine: No kui sina tahad, siis me võime minna küll teatrisse.
Mina: Teised siis ei taha minna?
Teine: Einoh, kui sina tahad, siis me võime minna.
Mina: Kui ma ei tahaks, siis te ei läheks?
Teine: Aga sina ju tahad minna.
Mina: Mul on suht suva. Mida teised tahaks teha?
Teine: Mida sina tahaks teha?
Mina (ärritunult): Teid ja teie viisakust. Kas te tahate minna või mitte?
Teine (häbelikult): Me eriti ei taha minna. Aga kui sa tahad..
....

Puhkus

Ma olen juba umbes viiendat päeva Montrealis, kus toimub humanitaarteaduste kongress, mille raames toimub ka CPA ehk Kanada Filosoofiaühingu aastakonverents. Sel aastal on too konverents veidi erakordne selle poolest, et peaaegu iga teine kõneleja on minu ülikoolist – siin peab ettekande 31 (!!!) meie tudengit (pluss professorid). Sellest oli lugu lausa ülikooli ajalehes. Need tudengid, kes ettekannet ei pea, on lihtsalt Montreali kohale sõitnud, sest Montreal on ometigi üks Kanada vingemaid linnu (minu seniste kogemuste põhjal Kanada kõige vingem linn, aga ma pole käinud Vancouveris) ning Londonile siiski suht lähedal (erinevalt Vancouverist, kus konverents toimus eelmisel aastal).

Kuna mina ettekannet ei pea ning Montreal on siiski üks vinge linn (ehk: siin on muudki teha, kui konverentsil istuda), siis on minu osavõtt senini jäänud üsna kesiseks. Selle asemel olen ma mööda linna ringi jalutanud, kohvikutes istunud, söönud end segaseks ning pisikestes, kõige kummalisemat kaupa pakkuvates poekestes tuhninud – kõik need on tegevused, mida Londonis, kus restoranid-kohvikud on igavad ning kallid, ning linna sisuliselt polegi, eriti teha ei saa. Nii et see on olnud omamoodi puhkus. Lähipäevil kirjutan linnast endast pikemalt.

Riin