Mulle saab üha selgemaks, et mu tööharjumus pole kõige paremat sorti. Ütleme nii, et sedasi maratoni eriti edukalt ei jookseks. Ma ilmselt longiks enamuse ajast ning teeksin vahele hingematvaid spurte. Ja häda on selles, et ma olen sellisteks spurtideks võimeline. Kui ma poleks, siis ma töötaks võibolla veidi regulaarsemalt. Umbes sellisel kombel kirjutasin ma valmis kõik oma koolitööd siin Kanadas. Ma võtsin sõna-sõnalt Henriku soovitust, et üle nädala ühe 20-leheküljelise kirjatöö peale raisata ei tasuks, ootasin laupäevani ning seejärel lugesin ja kirjutasin kaks ööpäeva järjest. Tuleb välja, et väitekirja sellisel meetodil kuigi edukalt ei kirjuta. Väitekiri on suht suur projekt, nii et kui nädal vahele jääb, siis kipub see, mida sa viimati mõtlesid ja lugesid meelest ära minema. Minu väitekiri ongi peamiselt takerdunud selle taha, et ma jõuan mingisse punkti, siis jätan asja sinnapaika ning seepeale pean uuesti otsast alustama, sest vahepeal on kõik detailid meelest läinud.
Hetkel on mul üle pika aja käsil järjekordne spurt. Peale seda kui ma 3 nädalat järjest polnud Henrikule midagi lugeda andnud, muutus ta nägu kergelt murelikuks. Ja see on väga halb märk, sest üldiselt on ta üks kõige boheemlaslikumaid tüüpe, keda ma tean. Nii et ma võtsin asja eile kell 4 päeval ette ning lõpesin just praegu, 21 tundi hiljem. Aga valmis sai 18 lehekülge teksti, mille ma uhkelt Henrikule ära saatsin. Kell on 1 päeval ning ma kobin nüüd magama.
Riin
3 comments:
Descartes'il on selles suhtes kindel soovitus - alati kui võimalus tee märkmeid, et mitte koormata mälu.
Tõsi ta on. Kas Descartes ei ütle mitte kusagil oma kirjavahetuses, et tõeline mõtlemine või mediteerimine on nii raske töö, et see õnnestub vaid paar korda aastas.
See näib olevat kerge liialdus. Descartes oli pühendunud ja tema kirjavahetus näitab, et iga päeva kohta oli ta võtnud aega mõtlemiseks ja oma vaatenurga arendamiseks. Kuigi on tõsi, et filosofeerimine, mida ta harrastas, on raskepärane, ehkki selge, ökonoomne, liigsuseta, ent tabav.
Post a Comment