Londoni nimeline küla

Kuigi London pole linnana suurem asi, on siin suviti võimalik nautida mitmeid maaelu võlusid. Ausalt öeldes võin ma oma tänaval täiesti ära unustada, et ma elan linnas – seda hoolimata sellest, et ma elan ainult 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel Londoni peatänavast. Öösiti valitseb mu akna taga täielik vaikus (kui poole öö ajal algav linnulaul kõrvale jätta) ning päeviti kostab hääli, mis mulle seostuvad eelkõige külaeluga – vahepeal kilkab mõni laps, keegi niidab muru, keegi saeb puid, mõnikord on taamal kosta vaikset kirikukellade kõla või mööduva rongi kõminat. Ja kui ma päeval aknast välja vaatan, siis põrnitsevad mulle vastu vähemalt kaks oravat. Pealegi asub mu maja – nagu ma täna omal käel kindlaks tegin – umbes 20-minutlise jalutuskäigu kaugusel kahest lopsakast pargist, millesarnaseid Eestis pole võimalik leida - ma arvan, et Eestis klassifitseeruks need pigem matkaradadena. Üldiselt pole London muidugi mingi eriline erand, siin kontinendil on pidevalt tunda, kuivõrd hiljuti see on asustatud, mis väljendub muuhulgas selles, et piir linna ja looduse on väga õrn – astud kaks sammu linnast välja või, nagu Londonis, kaks sammu peatänavalt kõrvale, ning satud metsiku looduse keskele.

Igatahes, siin teile paar tänast pilti.

Riin