Soe ja kiire

Täna, tundub mulle, sain ma kerge päikesepiste. Jäin osakonna ees pingil lugedes veidikeseks tukkuma. Üldiselt ei väsi mind siinse kevade saabumise äkilisus üllatamast. Ühel päeval on külm ja lumi maas ja puha. Ja järgmisel päeval ärkavad kollektiivselt üles oravad, lumi haihtub, ning inimesed viskavad riided seljast - seda sõna otseses mõttes, täna kohtasin ma ülikoolilinnakus palja ülakehaga noormeest. Kuu aega varem kui tavaliselt.

Keskpäeval ülikooli poole kõmpides tuli mulle erakordselt selgelt meelde märtsikuine hommikupoolik Concordi tänaval. Istusin oma päikesepaistelises tagaaias ja mõtlesin, et Kanadasse (või üldiselt võõrsile) kolimise suur eelis on see, et päevad on pikad. Jõuab lugeda, magada, jalutada, süüa teha, õppida, mõtelda ja lihtsalt olla - ja aega jääb ülegi. Nüüd, kaks aastat hiljem, on olukord muidugi muutunud. Koht pole enam nii võõras midagi. Ning lühikeseks pole jäänud mitte ainult päevad, vaid ka ööd. Eelmisel nädalal avastasin, et mul pole kuude kaupa olnud korralikku nädalavahetust (milles on paljuski süüdi see, et ma õpetan esmaspäeviti). Nii et ma tegin ekstra pingutuse, et laupäev vabaks võtta. Jooksin reedel poole peo pealt koju, et tuba koristada ja loengut valmistada. Aga see oli seda väärt. Laupäeval käisin Londoni muuseumis, mis, nagu välja tuli, on väga vinge. Ja ausalt öeldes on veidi piinlik, et peale pikka hädaldamist Londoni ebakultuursuse üle, polnud ma sinna varem jõudnud. Ja peale seda veetsin paar tundi kasutatud raamatute poes, kust ma tulin tulema sületäie kanada autorite raamatutega. Ja ülejäänud päeva ma lihtsalt lugesin, magasin ja sõin. Hea päev. Aga see nädalavahetus ilmselt ei vea vaba päeva välja. Sest karta on, et väitekiri ise ennast ei kirjuta.

Igatahes, kiire või mitte, kevad on tore. Täna pingil lesides jäi pilk pidama taeval (vt. ülemist pilti), mis peale talve tundus erakordselt sinine. Kohe tükk aega vaatasin.

Riin

Paar pilti tänasest ülikoolilinnakust (ja üksiti mõnest sõbrast):