Kevad

Kanadasse on jõudnud kevad. Väljas päikese käes on oma 17 kraadi. Inimesed jalutavad ringi T-särkides ning lühikestes pükstes, samas kui mina istun siin villastes sokkides ning hommikumantlisse mähituna. Peaks raamatu kaasa võtma ning välja sooja minema. Ma olen siin vaikselt toibunud oma tööturu jamadest ning tudengite viiekümne essee parandamise maratonist. Täna rääkisin oma tuttavaga, kes ei saanud ühtegi intervjuud, aga kes sai just eile teada, et ta sai järeldoktorantuuri stipendiumi. Ma leidsin, et lõppkokkuvõttes läks tal paremini kui mul: meil mõlemal on järeldoktorantuuri koht, aga tema ei pidanud kogu seda protsessi läbi tegema. Tema leidis seepeale, et ma ei tea, millest ma räägin, et viimased kuud on talle olnud rohkem nerve-wracking kui kogu ülejäänud elu kokku. Nojah. Ma hetkel ei oska täpselt öelda, milleks see tööotsimise protsess hea oli. Selge on see, et ma sain nii mõndagi teada iseennda kohta. Ja see võibolla oli selle protsessi kõige väärtuslikum osa. Aga täpsemaks analüüsiks pole aeg veel küps. Seda enam, et ma ootan veel vastust New Schoolist.

Selle vastuse suhtes on mul mõnevõtta vastakad tunded. Ühelt poolt ei tundu perspektiiv kohe sügisel hullupööra tööle hakata just ülemäära ahvatlev. Eriti praeguses seisus, kus ma peaks end kohe uuesti kokku võtma, et nelja kuuga väitekiri valmis kirjutada. Teisalt oleks New School mulle muidugi ideaalne koht. Neli aastat Westernis on olnud piisav aeg, et taolist suurt uurimisülikooli üsna põhjalikult tundma õppida. Ja perspektiiv töötada sarnases suures ülikoolis, kus valitseb äärmine professionaalsus (kuigi mitte tingimata intellektuaalsus), ei tundu just ülemäära inspireeriv. New School on veidi teistsugune, ma arvan, et ta teeks mulle head. Ja samas tundub mulle, et sellest ühest “tööturule sisenemise” kogemusest mulle mõneks ajaks piisab. Ja mulle tundub, et mu kallid juhendajad on sellest kuidagi aru saanud. Mõlemad küsivad peaaegu iga päev, et kas ma olen midagi kuulnud ja seejuures pole kumbki eriline New Schooli fänn. Ma arvan, et nad mõtlevad umbes nii, et kui ma nüüd New Schooli ei saa, siis ma lähen suure tõenäosusega tagasi Euroopasse, ja oh seda hullu, see on ju akadeemiline enesetapp. Aga võibolla teen ma neile veidi liiga, nad on mul olnud väga armasad ja mõistvad ja toetavad. Aga nüüd teen ühe võileipsi ja võtan raamatu ja lähen välja.

R.

Siin pilt minu majast kevadises päikesepaistes. Maja kõrval seisavad kaks (!) jaaguari, mis kuuluvad minu naabrile. Ma ei ole teda mitte kunagi (!) nendega sõitmas näinud. Nad lihtsalt seisavad seal. Talvel oli nad lume all, nüüd on nad jälle välja sulanud.