Õpetamisest

Esmaspäeval pidasin ma oma kursuse esimese loengu. Kuna mul oli Kanadasse tulles piisavalt (kohati liigagi palju) õpetamiskogemust, siis ei kibelenud ma (erinevalt teistest tudengitest) otsemaid klassi ette, vaid eelistasin olla lihtne assistent, kelle ülesandeks oli peamiselt tudengite töid hinnata. Nii et see on üle kolme aasta mu esimene loeng, mille eest ma otsast lõpuni ise vastutan. Tõin Eestis ära isegi ma "õpetajariided" - lähevad veel selga küll. Kursuse teema on Evil (kurjus?), mis on iseenesest väga põnev teema. Ja mu meelest ka oluline teema, arvestades, et peale 9/11 on nad siin mandril hakanud sõnaga evil liigagi lihtsakäeliselt ümber käima.

Minu käest on mõnikord küsitud, et millised on põhja-ameerikaliku lähenemise erinevused Eestis levinud lähenemisest. Viimati küsiti seda Kanadas toimunud võlts-intervjuul. Nad ennustasid, et seda küsimust hakatakse küsima ka päris-intervjuudel (mida tegelikult ei juhtunud), sest kuna inimesed Eestist midagi ei tea, siis nad võivad peljata, et nad saavad endale kellegi, kes peab pikki monolooge seljaga tudengite poole seistes (ma arvan, et kõigil tuleb siinkohal mõni õppejõud meelde, kes on sellele kirjeldusele vastanud :) Üldiselt arvan ma, et erinevused on aastatega järjest vähenenud. Eesti (nagu üldse Euroopa) ülikoolid on üha enam amerikaniseerunud. See pole iseenesest halb, arvestades, et kõrgharidussüsteem on selle mandri parim osa. Kuid see on ka veidi ohtlik, sest mulle tundub, et sageli ei mõelda eriti läbi, kas ja millised ameerika haridussüsteemi osad Eesti oludesse võiksid üldse sobida ning milliseid muutusi nende edukas rakendamine eeldab. Näiteks on väga lihtne võtta üle ameerikalik kirjutamisnõue (mina ei kirjutanud bakalaurandina peaaegu mitte ühtegi kirjalikku tööd, siin on see jällegi süsteemi keskne osa). Aga kui sa samal ajal ei anna tudengitele ohtrat tagasisidet, siis pole selle nõude välisest ülevõtmisest erilist tolku - ja viimase saavutamine eeldab juba põhjalikumaid muutusi (nii suhtumises kui süsteemis üldisemalt). Nojah, nüüd ma läksin veidi teemast välja. Õppejõuna olen ma ilmselt alguses saati olnud üle keskmise "ameerikalik". Ma ei suutnud kunagi ära harjuda sellega, et tudengid mind järjekindlalt "Teietasid", ma olen alati eelistanud olla "sina"" (või, ütleme siis, "autoriteetne sina"). Ja omal ajal suutsin ma oma tudengeid pidevalt üllatada sellega, et mu lähenemine oli üle keskmise isiklik, ma andsin tagasisidet ning sundisin neid loengute jooksul suud lahti tegema. Aga see, mis võib paista "semuliku" lähenemisena eesti kontekstis, ei pruugi paista sellisena siinsetele tudengitele. Ma arvan, et siin olen ma üle keskmise "Teie".

Mis puudutab tudengeid, siis ma erilisi erinevusi Tartu ja Westerni tudengite vahel pole märganud. Või kui, siis ainult kultuurilisi (mitte intellektuaalseid). Näiteks polnud ma esmaspäeval veel jõudnud lõpetada lauset, et moodustage kolmesed grupid ning hakake arutama selle-ja-selle küsimuse üle, kui tudengid (kes üksteist varem ei tundnud) olid juba kohti vahetanud ja rõõmsalt sumisema hakanud. See ajas mind veidi muigama. Esireas istuv tüdruk isegi küsis vaikselt oma naabrilt, et huvitav, miks ma muigan. Ja ma muigasin ainult sellepärast, et sama tulemuse saavutamine oleks Eestis võtnud kordades kauem aega. Ja kuna see võttis siin kordades vähem aega, siis ma olin oma loengu sunnitud lõpetama 45 minutit plaanitust varem.

Riin