Harvard ja muu

Mul on vahepeal olnud pisut kiire. Möödunud laupäeval lendasin Cambridge’i, kust ma naasesin kolmapäeva varahommikul. Enne seda valmistasin palehigis ette oma job talk’i (meie mõistes venia legendi’t). Vahepeal sain intervjuu St. Olaf College’st ning täna olen terve päeva kirjutanud sellest, kuidas ma isiklikult aitan kaasa St. Olaf College’i missioonile. Esmaspäeva õhtul pean 3-tunnise loengu ning samal öösel lendan Minnesotasse. Umbes selline elu.

Üldiselt olen ma viimasel kahel päeval kuulnud küsimust “kuidas sul Harvardis läks?” umbes miljon korda. Nii et mingit erilist jaksu mul sellest kirjutada just pole. Mingis mõttes läks hästi, mingis mõttes halvasti. Hästi ses mõttes, et ma sain kraaditudengite ja osakonna liikmetega päris hea klapi; halvasti ses mõttes, et ma jäin oma ettekandele järgnenud küsimuste perioodil mõnevõrra hätta. Ah, olgu, laskugem detailidesse.

Mu intervjuu päev Harvaris algas sellega, et ma veetsin umbes 2,5 tundi doktorantidega, käisime söömas ja lobiseseime niisama. See on tegelikult raskem kui võiks arvata. See tähendab, pole sugugi nii lihtne saavutada nende silmis õppejõule vajalikku autoriteedi positsiooni ning panna neid unustama tõsiasja, et ma olen neist ainult mõni aasta (kui sedagi) vanem doktorant. Ma arvan, et mul see isegi õnnestus, me saime hästi jutule ning nad jätsid toreda mulje – ma ei tajunud küll mingit snobismi või üleülekut, mida sageli Harvardiga seostatakse.

Sellele järgnes näost-näkku kohtumine proua Korsgaardiga, suht tuntud eetikuga. Mingis mõttes on veidi üllatav, et mul ei toimunud ametlikku intervjuud kõigi osakonna liikmetega. Aga teisalt saan ma väga hästi aru, miks nad tema intervjueerijaks valisid. Ta on väga konkreetne mutt, isegi veidi hirmuäratav (nii et kui ma oma Kanada professoritele ütlesin, et mul toimus intervjuu temaga, siis tõmbus kõigil nägu krimpsu). Ta viskas jala üle põlve ning kukkus mind pommitama küsimustega, nagu: miks sa tegeled filosoofiaga, miks sind huvitab kreeka filosoofia, miks Aristoteles, kuidas sa põhjendaks vajadust õppida klassikalist filosoofiat oma tudengitele, kuidas sa õpetaksid seda kursust, kuidas toda, jne. jne. Kuigi see vestlus kestis ainult 40 minutit, võttis see rohkem energiat kui mõni mitmetunnine intervjuu. Koomiline moment oli ka (vähemalt minu meelest). Ma rääkisin muuhulgas sellest, kuidas kreeka filosoofia võlu seisneb minu jaoks selles, et ta tegeleb küsimustega, mil on seos meie eluga, samas kui moodne filosoofia on sageli nii abstraktne või formaliseeritud, et on raske näha, miks see peaks meile korda minema. Seepeale ta küsis, et nii-nii, kuidas see sinu kirjatöö näide on seotud meie igapäeva eluga. Tõepoolest, mu kirjatöö tegeles suht abstraktse küsimusega, millesarnast igapäeva elus naljalt just ei teki. See pani mind veidi (võibolla ebasündsalt) naeru pugistama.

Peale seda intervjuud toimuski siis mu job talk. Arvestades, et esmaspäev oli neil vaba päev (Martin Luther King’s Day), oli mu ettekannet kogunenud kuulama märkimisväärselt suur hulk inimesi. Kuigi ma olen suhteliselt kogenud pooletunnistega ettekannete pidaja, pole ma harjunud tunniste ettekannetega – see võtab ikka päris läbi, eriti kui seljataga on pikk päev. Abiks polnud ka see, et nad tegid ettekande ja küsimuste vahel 5-minutise pausi, mille käigus ma end ilmselt lõdvaks lasin, mille tulemusel mu mõttetegevus lihtsalt hangus. Tõesti, küsimuste perioodi esimest 15-20 minutit ma eriti ei mäleta. Ma andsin küll mingeid vastuseid, aga mida ma täpselt vastasin, on peast pühitud – ma mäletan küll selgelt seda, et need vastused polnud just väga veenvad. Peale seda tõmbasin ma end jälle vaikselt käima, nii kui see küsimuste periood oleks pool tundi kauem kestnud, oleks ma ilmselt suutnud oma algset konarikkust lihvida. Mingis mõttes täitis mu job talk oma rolli ideaalselt, sest kõigil (kuigi keegi neist mu uurimisvaldkonda ei tundnud) oli palju küsimusi. Teisalt jällegi läksid kõik küsimused kaugele välja mu uurimis- ja kompetentsusvalkonnast. Paarist küsimusest ei saanud ma lihtsalt aru, sest nad olid sõnastatud sellises terminoloogias (moodsa loogika keeles), mida ma ei tunne. Üks õppetund on kindlasti see, et sellises olukorras ei tule neil paluda küsimusi umber sõnastada, vaid tuleb hakata neid ise umber sõnastama, kuni nende point sulle selgeks saab. Nojah.

Peale küsimuste perioodi oli vastuvõtt, mida ma jällegi eriti ei mäleta, sest ma olin tunniajasest ülekuulamisest üsna uimane. Ning peale seda toimus umbes 6 osakonna liikmega õhtusöök. See oli jällegi väga tore kogemus. Meil oli hea vestlus ning nad olid erakordselt sõbralikud ning toredad. Nii et see õhtusöök natuke päästis päeva ning lõppkokkuvõttes jäi sellest kõigest suhu hea maitse. Üldiselt, arvestades seda, et see oli minu elu esimene job talk (mis reeglina kõigil metsa läheb, kuid mis mul paraku toimus kohe Harvardis) ning seda, et ma pole oma väitekirja kirjutamisega jõunud isegi poole peale, oleks võinud palju hullemini minna. Linnast (kus ma tänu Hendile, kes õpib hetkel Harvardis, isegi jõudsin veidi ringi tsillida) ma nüüd ei jõudnudki rääkida, aga mis seal ikka.

Riin