Minnesotasse sõites ei teadnud ma sellest osariigist just ülemäära palju, aga tuleb välja, et see on ajalooliselt olnud skandinaavlaste kogunemispaik. Seda oli tunda nii linna- kui maastikupildis. Kõik oli väga puhas, ilus ja loodussõbralik; kiirteel sõites hakkas silma palju farme, orgaanilise toidu reklaame ning elektrilisi tuuleveskeid. Ja minu eesti päritolu polnud mingi eriline uudis, vaid peaaegu kõik, kellega ma seal kolledzis rääkisin, olid kuulnud või tundsid isiklikult mõnd eestlast, kas professorit või tudengit. Üks New Yorgis sündinud eestlannast tudeng (Rudolf Tobiase suguvõsast) oli minu näidisloengus. Tema oli minu kohaolust küll veidi šokeeritud. Seda enam, et ta kuulis minust ühe professori kaudu, kes temalt küsis, et kas sa eesti keelt ikka räägid, ning valis seepeale pikemalt seletamata minu hotellitoa numbri - tüdruk ainult ahmis õhku. Me jõime pärast loengut kiire kohvi ning sellist patriotismi pole ma ammu kohanud. Ta tahab tulla aastaks Tallinna Ülikooli oma eesti keelt parandama, ning seejärel minna tagasi New Yorki ning võtta üle kohaliku eesti ajalehe juhatamine.
Püha Olevi Kolledž on luteri taustaga liberal arts college, nagu nad neid nimetavad. See väljend viitab ülikoolile, kus esmane prioriteet on õpetamine ning lähenemine on tudengikeskne. Püha Olevit peetakse üldiselt liberal arts college’ite Harvardiks ning filosoofilises mõttes on ta eelkõige tundud taani filosoofi Kierkegaardi tõlkimis- ja uurimiskeskusena (H. Hong, kes selle keskuse omal ajal rajas, tegeles üksiti pagulaste ning esmajoones Balti riikide pagulastega, ja ta on väidetavalt saanud ka Eesti riigilt mingisuguse aumärgi). Mulle meeldis selle kolledži puhul eriti see, et nad ilmsegelt otsivad isiksust, mitte ainult aju, kelle võiks rohkem publikatsioone tootva aju vastu välja vahetada. Mul oli järjest 6 erinevat intervjuud, alates kolledži presidendist kuni personaliosakonna juhatajaga. Ja iga intervjuu käigus minu arvamus sellest kolledzist muudkui tõusis. Neil on näiteks väga jõuline rahvusvaheliste õpingute programm (80% nende tudengitest õpib mõnda aega välismaal). Nad pakkusid välja väga mitmeid võimalusi, kuidas mina võiks soovi korral ses programmis kaasa lüüa (nt. luua koostööprogramm Balti riikidega või Eestiga, või õppida tudengitega kreeka keelt Kreekas). Ja ma sain väga põhjaliku ülevaate nende ootustest ning kolledzis töötamisega kaasas käivatest hüvedest. Mulle tundub, et kuigi põhirõhk on õpetamisel, on uurimistöö tegemiseks oluliselt paremad tingimused kui paljudes suurtes ülikoolides (nt.: sa ei pea osalema erinevate komisjonide töös, mis suurtes ülikoolides, nagu minu UWO, võtab professorite ajast umbes 10 tundi nädalas; sul puudub grantide jms. taotlemise kohustus; sul on väga heldekäeline uurimistoetus – sisuliselt võid sa sõita mistahes konverentsidele ning tellida mistahes materjale – rääkimata palgast endast). Üsna imposantne.
Minu job talk läks väga hästi, ning ma sain osakonna liikmetega väga hea klapi. Nad olid kõik sellised soojad ja toredad. Me tõesti kohe meeldisime üksteisele. Samuti olid nad kõik hoolikalt lugenud mu kirjutisi ning olid millegipärast mu uurimistööst väga kõrgel arvamusel. Ma tundus, et nad pisut kardavad, et ma ei jääks sellisesse väiksesse kohta püsima. Kui nad seda ei kardaks, siis ma arvan, et oleks suht kõrge tõenäosus saada sealt koolist tööpakkumine. Üks professor küsis minult õhtu lõpul, peale paari veiniklaasi, väga otsekoheselt, et kust ma veel intervjuud ma olen saanud. Seda küsimust EI küsita – see on kõigile teada, et seda küsimust ei küsita. Nii et see, et nad selle küsimuse ikkagi ära küsisid, näitab, et neil võiks minu vastu olla üle keskmise suur huvi. No ja eks ma siis ütlesin, kust ma intervjuud saanud olen. Seepeale professor ainult ohkas veidi kurblikult, ning leidis, et me võiks igal juhul suhtlema jääda.
Riin
Sunday, January 31, 2010
Tuesday, January 26, 2010
St. Olaf
Kell on pool 1 öösel ning kahe tunni pärast võtan ma takso, et sõita järjekordselt Aboutowni kontorisse. See on firma, mis sõidutab londonlasi Toronto ja Detroiti lennujaamadesse. Ma olen seal juba püsiklient. Viimati istusin ma seal nädala eest. Sellele järgneb 14-tunnine reis Northfieldi, mis on Minneapolise külje all asuv linnake, kus asub Püha Olevi Kolledz. Kui ma täna hommikul oma pileteid vaatasin ja avastasin, et reis võtab aega 14 tundi, siis ma olin üsna tige, kui väga pehmelt öelda. Ma pakkusin vabatahtlikult välja, et ma võin sõita bussiga Detroiti, sest sealt on lihtsam ja odavam saada otselendu Minneapolisse. Selle peale lennutavad nad mu Detroitist New Yorki, mis on täpselt vastassuunas, ning seal tagasi Minneapolisse, kus keegi mu peale võtab ning autoga Northfieldi sõidutab. See on muidugi mingis mõttes minu viga. Ma ei pannud seda varem tähele (ma oleksin valmis otselennu nimel ise raha juurde maksma), ning nüüd on hilja midagi muuta. Ja peale magamata ööd ning 14-tunnist reisi toimub kohe õhtusöök kõigi osakonna liikmetega. Brr..
Aga muidu on need Püha Olevi inimesed olnud väga toredad. Ma olen saanud igapäev paar meili, mis täpsustavad minu külaskäigu mingit järjekordset aspekti. Ning intervjuu nendega oli üks kahest New Yorgis toimunud intervjuust (teine oli New School), mis olid soojad ja toredad. (See oli see intervjuu, kus ma rääkisin 20 minutit eesti filosoofiast). Kuigi see kolledz on senini jätnud endast väga sümpaatse mulje (ning see on ka igasugu toppides suhteliselt eesotsas), pole see siiski Harvardi või New Schooli liigas. Selle puhul on raskem näha, kuidas see võiks üles kaaluda Eestisse tuleku (mida on niikuinii kohati raske näha). Aga samas pole nad mulle muidugi veel tööd pakkunud, ning pealegi investeerivad nad minusse hunniku oma aega, energiat ja raha. Nii et ma püüan endast järgneval kahel päeval parima anda. Aga nüüd ma peaksingi hakkama triikima ning oma näidisloengut ette valmistama. Ma mõtlesin pidada loengu traditsioonilisest kurjuse probleemist, kuidas lepitada kurjuse olemasolu usuga kõikvõimsasse ning üdini heasse jumalasse. Hent arvas, et see on punase räti liputamine härja nina all - sest lõppude lõpuks on see siiski luteri kolledz. Aga ma arvan, et kui kohalikud tudengid lähevad selle probleemi või minu käsitluse peale endast välja, siis pole see päris kindlasti see koht, kus ma võiksin töötada.
Riin
Aga muidu on need Püha Olevi inimesed olnud väga toredad. Ma olen saanud igapäev paar meili, mis täpsustavad minu külaskäigu mingit järjekordset aspekti. Ning intervjuu nendega oli üks kahest New Yorgis toimunud intervjuust (teine oli New School), mis olid soojad ja toredad. (See oli see intervjuu, kus ma rääkisin 20 minutit eesti filosoofiast). Kuigi see kolledz on senini jätnud endast väga sümpaatse mulje (ning see on ka igasugu toppides suhteliselt eesotsas), pole see siiski Harvardi või New Schooli liigas. Selle puhul on raskem näha, kuidas see võiks üles kaaluda Eestisse tuleku (mida on niikuinii kohati raske näha). Aga samas pole nad mulle muidugi veel tööd pakkunud, ning pealegi investeerivad nad minusse hunniku oma aega, energiat ja raha. Nii et ma püüan endast järgneval kahel päeval parima anda. Aga nüüd ma peaksingi hakkama triikima ning oma näidisloengut ette valmistama. Ma mõtlesin pidada loengu traditsioonilisest kurjuse probleemist, kuidas lepitada kurjuse olemasolu usuga kõikvõimsasse ning üdini heasse jumalasse. Hent arvas, et see on punase räti liputamine härja nina all - sest lõppude lõpuks on see siiski luteri kolledz. Aga ma arvan, et kui kohalikud tudengid lähevad selle probleemi või minu käsitluse peale endast välja, siis pole see päris kindlasti see koht, kus ma võiksin töötada.
Riin
Friday, January 22, 2010
Harvard ja muu
Mul on vahepeal olnud pisut kiire. Möödunud laupäeval lendasin Cambridge’i, kust ma naasesin kolmapäeva varahommikul. Enne seda valmistasin palehigis ette oma job talk’i (meie mõistes venia legendi’t). Vahepeal sain intervjuu St. Olaf College’st ning täna olen terve päeva kirjutanud sellest, kuidas ma isiklikult aitan kaasa St. Olaf College’i missioonile. Esmaspäeva õhtul pean 3-tunnise loengu ning samal öösel lendan Minnesotasse. Umbes selline elu.
Üldiselt olen ma viimasel kahel päeval kuulnud küsimust “kuidas sul Harvardis läks?” umbes miljon korda. Nii et mingit erilist jaksu mul sellest kirjutada just pole. Mingis mõttes läks hästi, mingis mõttes halvasti. Hästi ses mõttes, et ma sain kraaditudengite ja osakonna liikmetega päris hea klapi; halvasti ses mõttes, et ma jäin oma ettekandele järgnenud küsimuste perioodil mõnevõrra hätta. Ah, olgu, laskugem detailidesse.
Mu intervjuu päev Harvaris algas sellega, et ma veetsin umbes 2,5 tundi doktorantidega, käisime söömas ja lobiseseime niisama. See on tegelikult raskem kui võiks arvata. See tähendab, pole sugugi nii lihtne saavutada nende silmis õppejõule vajalikku autoriteedi positsiooni ning panna neid unustama tõsiasja, et ma olen neist ainult mõni aasta (kui sedagi) vanem doktorant. Ma arvan, et mul see isegi õnnestus, me saime hästi jutule ning nad jätsid toreda mulje – ma ei tajunud küll mingit snobismi või üleülekut, mida sageli Harvardiga seostatakse.
Sellele järgnes näost-näkku kohtumine proua Korsgaardiga, suht tuntud eetikuga. Mingis mõttes on veidi üllatav, et mul ei toimunud ametlikku intervjuud kõigi osakonna liikmetega. Aga teisalt saan ma väga hästi aru, miks nad tema intervjueerijaks valisid. Ta on väga konkreetne mutt, isegi veidi hirmuäratav (nii et kui ma oma Kanada professoritele ütlesin, et mul toimus intervjuu temaga, siis tõmbus kõigil nägu krimpsu). Ta viskas jala üle põlve ning kukkus mind pommitama küsimustega, nagu: miks sa tegeled filosoofiaga, miks sind huvitab kreeka filosoofia, miks Aristoteles, kuidas sa põhjendaks vajadust õppida klassikalist filosoofiat oma tudengitele, kuidas sa õpetaksid seda kursust, kuidas toda, jne. jne. Kuigi see vestlus kestis ainult 40 minutit, võttis see rohkem energiat kui mõni mitmetunnine intervjuu. Koomiline moment oli ka (vähemalt minu meelest). Ma rääkisin muuhulgas sellest, kuidas kreeka filosoofia võlu seisneb minu jaoks selles, et ta tegeleb küsimustega, mil on seos meie eluga, samas kui moodne filosoofia on sageli nii abstraktne või formaliseeritud, et on raske näha, miks see peaks meile korda minema. Seepeale ta küsis, et nii-nii, kuidas see sinu kirjatöö näide on seotud meie igapäeva eluga. Tõepoolest, mu kirjatöö tegeles suht abstraktse küsimusega, millesarnast igapäeva elus naljalt just ei teki. See pani mind veidi (võibolla ebasündsalt) naeru pugistama.
Peale seda intervjuud toimuski siis mu job talk. Arvestades, et esmaspäev oli neil vaba päev (Martin Luther King’s Day), oli mu ettekannet kogunenud kuulama märkimisväärselt suur hulk inimesi. Kuigi ma olen suhteliselt kogenud pooletunnistega ettekannete pidaja, pole ma harjunud tunniste ettekannetega – see võtab ikka päris läbi, eriti kui seljataga on pikk päev. Abiks polnud ka see, et nad tegid ettekande ja küsimuste vahel 5-minutise pausi, mille käigus ma end ilmselt lõdvaks lasin, mille tulemusel mu mõttetegevus lihtsalt hangus. Tõesti, küsimuste perioodi esimest 15-20 minutit ma eriti ei mäleta. Ma andsin küll mingeid vastuseid, aga mida ma täpselt vastasin, on peast pühitud – ma mäletan küll selgelt seda, et need vastused polnud just väga veenvad. Peale seda tõmbasin ma end jälle vaikselt käima, nii kui see küsimuste periood oleks pool tundi kauem kestnud, oleks ma ilmselt suutnud oma algset konarikkust lihvida. Mingis mõttes täitis mu job talk oma rolli ideaalselt, sest kõigil (kuigi keegi neist mu uurimisvaldkonda ei tundnud) oli palju küsimusi. Teisalt jällegi läksid kõik küsimused kaugele välja mu uurimis- ja kompetentsusvalkonnast. Paarist küsimusest ei saanud ma lihtsalt aru, sest nad olid sõnastatud sellises terminoloogias (moodsa loogika keeles), mida ma ei tunne. Üks õppetund on kindlasti see, et sellises olukorras ei tule neil paluda küsimusi umber sõnastada, vaid tuleb hakata neid ise umber sõnastama, kuni nende point sulle selgeks saab. Nojah.
Peale küsimuste perioodi oli vastuvõtt, mida ma jällegi eriti ei mäleta, sest ma olin tunniajasest ülekuulamisest üsna uimane. Ning peale seda toimus umbes 6 osakonna liikmega õhtusöök. See oli jällegi väga tore kogemus. Meil oli hea vestlus ning nad olid erakordselt sõbralikud ning toredad. Nii et see õhtusöök natuke päästis päeva ning lõppkokkuvõttes jäi sellest kõigest suhu hea maitse. Üldiselt, arvestades seda, et see oli minu elu esimene job talk (mis reeglina kõigil metsa läheb, kuid mis mul paraku toimus kohe Harvardis) ning seda, et ma pole oma väitekirja kirjutamisega jõunud isegi poole peale, oleks võinud palju hullemini minna. Linnast (kus ma tänu Hendile, kes õpib hetkel Harvardis, isegi jõudsin veidi ringi tsillida) ma nüüd ei jõudnudki rääkida, aga mis seal ikka.
Riin
Üldiselt olen ma viimasel kahel päeval kuulnud küsimust “kuidas sul Harvardis läks?” umbes miljon korda. Nii et mingit erilist jaksu mul sellest kirjutada just pole. Mingis mõttes läks hästi, mingis mõttes halvasti. Hästi ses mõttes, et ma sain kraaditudengite ja osakonna liikmetega päris hea klapi; halvasti ses mõttes, et ma jäin oma ettekandele järgnenud küsimuste perioodil mõnevõrra hätta. Ah, olgu, laskugem detailidesse.
Mu intervjuu päev Harvaris algas sellega, et ma veetsin umbes 2,5 tundi doktorantidega, käisime söömas ja lobiseseime niisama. See on tegelikult raskem kui võiks arvata. See tähendab, pole sugugi nii lihtne saavutada nende silmis õppejõule vajalikku autoriteedi positsiooni ning panna neid unustama tõsiasja, et ma olen neist ainult mõni aasta (kui sedagi) vanem doktorant. Ma arvan, et mul see isegi õnnestus, me saime hästi jutule ning nad jätsid toreda mulje – ma ei tajunud küll mingit snobismi või üleülekut, mida sageli Harvardiga seostatakse.
Sellele järgnes näost-näkku kohtumine proua Korsgaardiga, suht tuntud eetikuga. Mingis mõttes on veidi üllatav, et mul ei toimunud ametlikku intervjuud kõigi osakonna liikmetega. Aga teisalt saan ma väga hästi aru, miks nad tema intervjueerijaks valisid. Ta on väga konkreetne mutt, isegi veidi hirmuäratav (nii et kui ma oma Kanada professoritele ütlesin, et mul toimus intervjuu temaga, siis tõmbus kõigil nägu krimpsu). Ta viskas jala üle põlve ning kukkus mind pommitama küsimustega, nagu: miks sa tegeled filosoofiaga, miks sind huvitab kreeka filosoofia, miks Aristoteles, kuidas sa põhjendaks vajadust õppida klassikalist filosoofiat oma tudengitele, kuidas sa õpetaksid seda kursust, kuidas toda, jne. jne. Kuigi see vestlus kestis ainult 40 minutit, võttis see rohkem energiat kui mõni mitmetunnine intervjuu. Koomiline moment oli ka (vähemalt minu meelest). Ma rääkisin muuhulgas sellest, kuidas kreeka filosoofia võlu seisneb minu jaoks selles, et ta tegeleb küsimustega, mil on seos meie eluga, samas kui moodne filosoofia on sageli nii abstraktne või formaliseeritud, et on raske näha, miks see peaks meile korda minema. Seepeale ta küsis, et nii-nii, kuidas see sinu kirjatöö näide on seotud meie igapäeva eluga. Tõepoolest, mu kirjatöö tegeles suht abstraktse küsimusega, millesarnast igapäeva elus naljalt just ei teki. See pani mind veidi (võibolla ebasündsalt) naeru pugistama.
Peale seda intervjuud toimuski siis mu job talk. Arvestades, et esmaspäev oli neil vaba päev (Martin Luther King’s Day), oli mu ettekannet kogunenud kuulama märkimisväärselt suur hulk inimesi. Kuigi ma olen suhteliselt kogenud pooletunnistega ettekannete pidaja, pole ma harjunud tunniste ettekannetega – see võtab ikka päris läbi, eriti kui seljataga on pikk päev. Abiks polnud ka see, et nad tegid ettekande ja küsimuste vahel 5-minutise pausi, mille käigus ma end ilmselt lõdvaks lasin, mille tulemusel mu mõttetegevus lihtsalt hangus. Tõesti, küsimuste perioodi esimest 15-20 minutit ma eriti ei mäleta. Ma andsin küll mingeid vastuseid, aga mida ma täpselt vastasin, on peast pühitud – ma mäletan küll selgelt seda, et need vastused polnud just väga veenvad. Peale seda tõmbasin ma end jälle vaikselt käima, nii kui see küsimuste periood oleks pool tundi kauem kestnud, oleks ma ilmselt suutnud oma algset konarikkust lihvida. Mingis mõttes täitis mu job talk oma rolli ideaalselt, sest kõigil (kuigi keegi neist mu uurimisvaldkonda ei tundnud) oli palju küsimusi. Teisalt jällegi läksid kõik küsimused kaugele välja mu uurimis- ja kompetentsusvalkonnast. Paarist küsimusest ei saanud ma lihtsalt aru, sest nad olid sõnastatud sellises terminoloogias (moodsa loogika keeles), mida ma ei tunne. Üks õppetund on kindlasti see, et sellises olukorras ei tule neil paluda küsimusi umber sõnastada, vaid tuleb hakata neid ise umber sõnastama, kuni nende point sulle selgeks saab. Nojah.
Peale küsimuste perioodi oli vastuvõtt, mida ma jällegi eriti ei mäleta, sest ma olin tunniajasest ülekuulamisest üsna uimane. Ning peale seda toimus umbes 6 osakonna liikmega õhtusöök. See oli jällegi väga tore kogemus. Meil oli hea vestlus ning nad olid erakordselt sõbralikud ning toredad. Nii et see õhtusöök natuke päästis päeva ning lõppkokkuvõttes jäi sellest kõigest suhu hea maitse. Üldiselt, arvestades seda, et see oli minu elu esimene job talk (mis reeglina kõigil metsa läheb, kuid mis mul paraku toimus kohe Harvardis) ning seda, et ma pole oma väitekirja kirjutamisega jõunud isegi poole peale, oleks võinud palju hullemini minna. Linnast (kus ma tänu Hendile, kes õpib hetkel Harvardis, isegi jõudsin veidi ringi tsillida) ma nüüd ei jõudnudki rääkida, aga mis seal ikka.
Riin
Thursday, January 7, 2010
Õpetamisest
Esmaspäeval pidasin ma oma kursuse esimese loengu. Kuna mul oli Kanadasse tulles piisavalt (kohati liigagi palju) õpetamiskogemust, siis ei kibelenud ma (erinevalt teistest tudengitest) otsemaid klassi ette, vaid eelistasin olla lihtne assistent, kelle ülesandeks oli peamiselt tudengite töid hinnata. Nii et see on üle kolme aasta mu esimene loeng, mille eest ma otsast lõpuni ise vastutan. Tõin Eestis ära isegi ma "õpetajariided" - lähevad veel selga küll. Kursuse teema on Evil (kurjus?), mis on iseenesest väga põnev teema. Ja mu meelest ka oluline teema, arvestades, et peale 9/11 on nad siin mandril hakanud sõnaga evil liigagi lihtsakäeliselt ümber käima.
Minu käest on mõnikord küsitud, et millised on põhja-ameerikaliku lähenemise erinevused Eestis levinud lähenemisest. Viimati küsiti seda Kanadas toimunud võlts-intervjuul. Nad ennustasid, et seda küsimust hakatakse küsima ka päris-intervjuudel (mida tegelikult ei juhtunud), sest kuna inimesed Eestist midagi ei tea, siis nad võivad peljata, et nad saavad endale kellegi, kes peab pikki monolooge seljaga tudengite poole seistes (ma arvan, et kõigil tuleb siinkohal mõni õppejõud meelde, kes on sellele kirjeldusele vastanud :) Üldiselt arvan ma, et erinevused on aastatega järjest vähenenud. Eesti (nagu üldse Euroopa) ülikoolid on üha enam amerikaniseerunud. See pole iseenesest halb, arvestades, et kõrgharidussüsteem on selle mandri parim osa. Kuid see on ka veidi ohtlik, sest mulle tundub, et sageli ei mõelda eriti läbi, kas ja millised ameerika haridussüsteemi osad Eesti oludesse võiksid üldse sobida ning milliseid muutusi nende edukas rakendamine eeldab. Näiteks on väga lihtne võtta üle ameerikalik kirjutamisnõue (mina ei kirjutanud bakalaurandina peaaegu mitte ühtegi kirjalikku tööd, siin on see jällegi süsteemi keskne osa). Aga kui sa samal ajal ei anna tudengitele ohtrat tagasisidet, siis pole selle nõude välisest ülevõtmisest erilist tolku - ja viimase saavutamine eeldab juba põhjalikumaid muutusi (nii suhtumises kui süsteemis üldisemalt). Nojah, nüüd ma läksin veidi teemast välja. Õppejõuna olen ma ilmselt alguses saati olnud üle keskmise "ameerikalik". Ma ei suutnud kunagi ära harjuda sellega, et tudengid mind järjekindlalt "Teietasid", ma olen alati eelistanud olla "sina"" (või, ütleme siis, "autoriteetne sina"). Ja omal ajal suutsin ma oma tudengeid pidevalt üllatada sellega, et mu lähenemine oli üle keskmise isiklik, ma andsin tagasisidet ning sundisin neid loengute jooksul suud lahti tegema. Aga see, mis võib paista "semuliku" lähenemisena eesti kontekstis, ei pruugi paista sellisena siinsetele tudengitele. Ma arvan, et siin olen ma üle keskmise "Teie".
Mis puudutab tudengeid, siis ma erilisi erinevusi Tartu ja Westerni tudengite vahel pole märganud. Või kui, siis ainult kultuurilisi (mitte intellektuaalseid). Näiteks polnud ma esmaspäeval veel jõudnud lõpetada lauset, et moodustage kolmesed grupid ning hakake arutama selle-ja-selle küsimuse üle, kui tudengid (kes üksteist varem ei tundnud) olid juba kohti vahetanud ja rõõmsalt sumisema hakanud. See ajas mind veidi muigama. Esireas istuv tüdruk isegi küsis vaikselt oma naabrilt, et huvitav, miks ma muigan. Ja ma muigasin ainult sellepärast, et sama tulemuse saavutamine oleks Eestis võtnud kordades kauem aega. Ja kuna see võttis siin kordades vähem aega, siis ma olin oma loengu sunnitud lõpetama 45 minutit plaanitust varem.
Riin
Minu käest on mõnikord küsitud, et millised on põhja-ameerikaliku lähenemise erinevused Eestis levinud lähenemisest. Viimati küsiti seda Kanadas toimunud võlts-intervjuul. Nad ennustasid, et seda küsimust hakatakse küsima ka päris-intervjuudel (mida tegelikult ei juhtunud), sest kuna inimesed Eestist midagi ei tea, siis nad võivad peljata, et nad saavad endale kellegi, kes peab pikki monolooge seljaga tudengite poole seistes (ma arvan, et kõigil tuleb siinkohal mõni õppejõud meelde, kes on sellele kirjeldusele vastanud :) Üldiselt arvan ma, et erinevused on aastatega järjest vähenenud. Eesti (nagu üldse Euroopa) ülikoolid on üha enam amerikaniseerunud. See pole iseenesest halb, arvestades, et kõrgharidussüsteem on selle mandri parim osa. Kuid see on ka veidi ohtlik, sest mulle tundub, et sageli ei mõelda eriti läbi, kas ja millised ameerika haridussüsteemi osad Eesti oludesse võiksid üldse sobida ning milliseid muutusi nende edukas rakendamine eeldab. Näiteks on väga lihtne võtta üle ameerikalik kirjutamisnõue (mina ei kirjutanud bakalaurandina peaaegu mitte ühtegi kirjalikku tööd, siin on see jällegi süsteemi keskne osa). Aga kui sa samal ajal ei anna tudengitele ohtrat tagasisidet, siis pole selle nõude välisest ülevõtmisest erilist tolku - ja viimase saavutamine eeldab juba põhjalikumaid muutusi (nii suhtumises kui süsteemis üldisemalt). Nojah, nüüd ma läksin veidi teemast välja. Õppejõuna olen ma ilmselt alguses saati olnud üle keskmise "ameerikalik". Ma ei suutnud kunagi ära harjuda sellega, et tudengid mind järjekindlalt "Teietasid", ma olen alati eelistanud olla "sina"" (või, ütleme siis, "autoriteetne sina"). Ja omal ajal suutsin ma oma tudengeid pidevalt üllatada sellega, et mu lähenemine oli üle keskmise isiklik, ma andsin tagasisidet ning sundisin neid loengute jooksul suud lahti tegema. Aga see, mis võib paista "semuliku" lähenemisena eesti kontekstis, ei pruugi paista sellisena siinsetele tudengitele. Ma arvan, et siin olen ma üle keskmise "Teie".
Mis puudutab tudengeid, siis ma erilisi erinevusi Tartu ja Westerni tudengite vahel pole märganud. Või kui, siis ainult kultuurilisi (mitte intellektuaalseid). Näiteks polnud ma esmaspäeval veel jõudnud lõpetada lauset, et moodustage kolmesed grupid ning hakake arutama selle-ja-selle küsimuse üle, kui tudengid (kes üksteist varem ei tundnud) olid juba kohti vahetanud ja rõõmsalt sumisema hakanud. See ajas mind veidi muigama. Esireas istuv tüdruk isegi küsis vaikselt oma naabrilt, et huvitav, miks ma muigan. Ja ma muigasin ainult sellepärast, et sama tulemuse saavutamine oleks Eestis võtnud kordades kauem aega. Ja kuna see võttis siin kordades vähem aega, siis ma olin oma loengu sunnitud lõpetama 45 minutit plaanitust varem.
Riin
Saturday, January 2, 2010
Intervjuud
Kõigepealt - head uut aastat!
Ma olen kaks päeva Londonis vedelenud ning proovinud veidi analüüsida oma New Yorgi kogemust. Kahtlemata oli see omaette kogemus, ning seejuures selline veidi kafkalik või unenäoline kogemus. Kui ma nende nelja päeva peale tagasi mõtlen, et ma näen end seismas kas liftis, koos mõne kahvatu ning ülikonnastatud noorukiga, kõigil valge nimesilt rinnas, või pikas ja inimtühjas koridoris, ootamas intervjuu algust. Selle kõigega käis kaasas kergelt õõtsuv tunne, nagu oleks olnud laevas. Ma eeldan, et see tunne oli tingitud hotelli kõrgusest, mitte närvidest, sest ma olin kogu selle protsessi jooksul hämmastavalt rahulik. Mingi hetk muutus Henrik juba veidi murelikuks, et miks ma nii rahulik olen, et kas ma ei tahagi tööd saada. Ma siiralt loodan, et ma ei jätnud liiga rahulikku muljet, nagu mul oleks ükskõik. Sest ma hakkasin alles kohapeal aru saama sellest, et asjad on oluliselt tõsisemad, kui ma arvasin. Tuli välja, et meie tudengitest olin ma ainus, kes New Yorki jõudis. Selles on teatud traagikat. Näiteks hakkasin ma hotellis otsima oma head tuttavat - ise imestades, et ta pole minuga juba ühendust võtnud -, kes hakkas nendeks intervjuudeks valmistuma (sh. broneeris hotelli ja lennukipiletid) juba septembris. Ja siis ma jooksin kokku tema juhendajaga, kes ütles, Julie kahjuks New Yorki ei tulnud. See oli minu jaoks veidi šokeeriv. Tal on väga korralik renomee, täiesti arusaamatu, kuidas ta ühtegi intervjuud ei saanud. Ja need tudengid, kellega ma kohapeal rääkima sattusin, olid New Yorki tulnud ühe või äärmisel juhul kahe intervjuu pärast. Ilmselgelt pole ma osanud seda, et ma sain 6 intervjuud, piisavalt hinnata.
Mis puudutab intervjuusid, siis need olid seinast seina. Keskmiselt intervjueeris mind 5-8 inimest, aga ühes kohas oli neid ainult 2 ning teises 20 (!) Ja ka sisu poolest olid intervjuud väga erinevad. Mõnikord toimus kogu andmine mu väitekirja ümber, mõnikord ei maininud ma väitekirja sõnagagi, vaid kogu arutelu keerles mu kirjatöö näite ja/või õpetamiskogemuse ümber. Ühe intervjuu ajal mainisin ma näiteks poolkogemata, et ma olen tegelenud aristootelliku eetikaga, mis tõi kaasa selle, et me rääkisime järgmised 20 minutit ühe spetsiifilise eetika-alase probleemi üle ning üks mees raius nagu rauda, et "nii, milline oleks ikkagi sinu lahendus antud probleemile", nii et ma pidin siis käigupealt mingi lahenduse välja mõtlema. Ja ühe intervjuu ajal rääkisin ma näiteks 20 minutit eesti filosoofiast (tingituna sellest, et ma olen kunagi, oma 10 aastat tagasi, organiseerinud konverentsi "Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse eesti filosoofiast?")
Üldiselt võib ütelda (omaenda kogemuse ja teiste juttude põhjal), et intervjuude keskne point on sind järele katsuda, vaadata, kui kaugele nad oma küsimustega minna saavad, enne kui sa hätta jääd. Nii et see, et sa hätta jääd, ei pruugi veel tähendada kehva intervjuud. Mina jäin kõige rohkem hätta UCLA intervjuul. Aga pärast ma kuulsin, et UCLA on tuntud ja uhkegi selle üle, et nende intervjuud on keerulised. Ja nende küsimuste keerukus ja teravus on põhjaliku kodutöö vili - väidetavalt istuvad nad kõik koos maha ning arutavad läbi, millised on sinu lähenemise (väitekirja/kirjatöö näite) võimalikud nõrkkohad. Seda silmas pidades tekkis mul kahtlus, et võibolla polegi see hea märk, et mul New School'i intervjuu oma meelest nii libedalt ja mõnusalt läks. Võibolla olid nad juba otsustanud, et ma nende profiiliga ei sobi ega tahtnud mind ilmaasjata kiusata. Aga üldiselt mu sisetunne mind New School'i puhul ei petnud, sest tagasi Londonisse jõudes ootas mind juba ees meil, et ma olen veebruaris oodatud on-campus intervjuule New Yorgis. Ja kui toetuda oma sisetundele, siis on veidi kahtlane, kas ma saan veel mõne on-campus intervjuu. Aga samas võib ilmselt rahule jääda ka nende kahega (Harvard ja New School), mis mul juba on.
Riin
Ma olen kaks päeva Londonis vedelenud ning proovinud veidi analüüsida oma New Yorgi kogemust. Kahtlemata oli see omaette kogemus, ning seejuures selline veidi kafkalik või unenäoline kogemus. Kui ma nende nelja päeva peale tagasi mõtlen, et ma näen end seismas kas liftis, koos mõne kahvatu ning ülikonnastatud noorukiga, kõigil valge nimesilt rinnas, või pikas ja inimtühjas koridoris, ootamas intervjuu algust. Selle kõigega käis kaasas kergelt õõtsuv tunne, nagu oleks olnud laevas. Ma eeldan, et see tunne oli tingitud hotelli kõrgusest, mitte närvidest, sest ma olin kogu selle protsessi jooksul hämmastavalt rahulik. Mingi hetk muutus Henrik juba veidi murelikuks, et miks ma nii rahulik olen, et kas ma ei tahagi tööd saada. Ma siiralt loodan, et ma ei jätnud liiga rahulikku muljet, nagu mul oleks ükskõik. Sest ma hakkasin alles kohapeal aru saama sellest, et asjad on oluliselt tõsisemad, kui ma arvasin. Tuli välja, et meie tudengitest olin ma ainus, kes New Yorki jõudis. Selles on teatud traagikat. Näiteks hakkasin ma hotellis otsima oma head tuttavat - ise imestades, et ta pole minuga juba ühendust võtnud -, kes hakkas nendeks intervjuudeks valmistuma (sh. broneeris hotelli ja lennukipiletid) juba septembris. Ja siis ma jooksin kokku tema juhendajaga, kes ütles, Julie kahjuks New Yorki ei tulnud. See oli minu jaoks veidi šokeeriv. Tal on väga korralik renomee, täiesti arusaamatu, kuidas ta ühtegi intervjuud ei saanud. Ja need tudengid, kellega ma kohapeal rääkima sattusin, olid New Yorki tulnud ühe või äärmisel juhul kahe intervjuu pärast. Ilmselgelt pole ma osanud seda, et ma sain 6 intervjuud, piisavalt hinnata.
Mis puudutab intervjuusid, siis need olid seinast seina. Keskmiselt intervjueeris mind 5-8 inimest, aga ühes kohas oli neid ainult 2 ning teises 20 (!) Ja ka sisu poolest olid intervjuud väga erinevad. Mõnikord toimus kogu andmine mu väitekirja ümber, mõnikord ei maininud ma väitekirja sõnagagi, vaid kogu arutelu keerles mu kirjatöö näite ja/või õpetamiskogemuse ümber. Ühe intervjuu ajal mainisin ma näiteks poolkogemata, et ma olen tegelenud aristootelliku eetikaga, mis tõi kaasa selle, et me rääkisime järgmised 20 minutit ühe spetsiifilise eetika-alase probleemi üle ning üks mees raius nagu rauda, et "nii, milline oleks ikkagi sinu lahendus antud probleemile", nii et ma pidin siis käigupealt mingi lahenduse välja mõtlema. Ja ühe intervjuu ajal rääkisin ma näiteks 20 minutit eesti filosoofiast (tingituna sellest, et ma olen kunagi, oma 10 aastat tagasi, organiseerinud konverentsi "Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse eesti filosoofiast?")
Üldiselt võib ütelda (omaenda kogemuse ja teiste juttude põhjal), et intervjuude keskne point on sind järele katsuda, vaadata, kui kaugele nad oma küsimustega minna saavad, enne kui sa hätta jääd. Nii et see, et sa hätta jääd, ei pruugi veel tähendada kehva intervjuud. Mina jäin kõige rohkem hätta UCLA intervjuul. Aga pärast ma kuulsin, et UCLA on tuntud ja uhkegi selle üle, et nende intervjuud on keerulised. Ja nende küsimuste keerukus ja teravus on põhjaliku kodutöö vili - väidetavalt istuvad nad kõik koos maha ning arutavad läbi, millised on sinu lähenemise (väitekirja/kirjatöö näite) võimalikud nõrkkohad. Seda silmas pidades tekkis mul kahtlus, et võibolla polegi see hea märk, et mul New School'i intervjuu oma meelest nii libedalt ja mõnusalt läks. Võibolla olid nad juba otsustanud, et ma nende profiiliga ei sobi ega tahtnud mind ilmaasjata kiusata. Aga üldiselt mu sisetunne mind New School'i puhul ei petnud, sest tagasi Londonisse jõudes ootas mind juba ees meil, et ma olen veebruaris oodatud on-campus intervjuule New Yorgis. Ja kui toetuda oma sisetundele, siis on veidi kahtlane, kas ma saan veel mõne on-campus intervjuu. Aga samas võib ilmselt rahule jääda ka nende kahega (Harvard ja New School), mis mul juba on.
Riin
Subscribe to:
Posts (Atom)