Gripp, päike ja tööturg

Viimased poolteist nädalat on Londonis olnud ebanormaalselt soojad ja ilusad ilmad. Minust läks kogu see ilu mööda, kuna ma jäin päris põhjalikult haigeks. Mul olid oma meelest kõik seagripi sümptomid, aga ega see seagripp (peale kõlava nime) muud ju pole kui üks gripiviirus. Igatahes võtsin ma eile lõpuks jalad alla, saatsin osakonnas ära viimase tööavalduse ning sain kokku oma juhendajaga, kes leidis, et väga hea on vahepeal jälle filosoofiast rääkida. Tõepoolest, meie iganädalased kohtumised on viimase kahe kuu vältel keerelnud peamiselt tööturu asjade ümber.

Mis puudutab tööturgu, siis ma arvan, et ma olen antud tingimustes teinud oma parima. “Antud tingimuste" all pean ma silmas seda, et ma hüppasin kogu sellesse protsessi väga varakult, et mitte öelda enneaegselt. Tavaliselt teevad inimesed seda siis, kui nende väitekiri on kaitsmise ääre peal, mis juhtub reeglina 5. või 6. aastal. Ma olen 4. aasta alguses ning mu väitekirjast on valmis vaevalt kolmandik. Kogu tööturule sisenemise tegi võimalikuks see, et ma suutsin valmis kirjutada (ja ära kaitsta) üle keskmise selge väitekirja plaani, mis lasi mul väitekirjast rääkida nii, nagu see oleks mul juba valmis. Teiseks pean ma “antud tingimuste” all silmas seda, et ma valmistasin kõik oma dokustaadid ette väga lühikese ajaga, nii 3 nädalaga. Tavaliselt hakkavad inimesed neid ette valmistama hiljemalt suve hakul, ehk 5 kuud varem. Mind paluti isegi kõneleda uutele tudengitele mõeldud workshopil, kuidas tööturule on võimalik siseneda juba 4. aastal ilma peast segi minemata. Samas, kuigi see võibolla väljaspoolt vaadatuna silma ei paista, on need nädalad olnud üle keskmise pingelised, vahepeal hakkas juhe ikka kergelt lühisesse minema. Seejuures ma arvan, et suur osa pingest tuli sellest, et ma pidin kõigipealt tööturule sisenemise mõtte kui niisugusega ära harjuma. Ma ei tulnud ju sügisel Kanadasse kindla plaaniga hakata Põhja-Ameerikas tööd otsima. See otsus sündis mingite asjaolude kokkulangemisel. Olulist rolli mängis nii see, et mu artikkel võeti vastu avaldamiseks, kui ka see, et too professor, kellega ma suvel Oxfordis asju ajasin, oli valmis mulle soovituskirja kirjutama (tuleb välja, et ta ei kirjuta seda sugugi igaühele). Ilma nende kahe asjata ei oleks ilmselt olnud suurt mõtet seda protsessi ette võtta.

Nic just täna rääkis, kuidas kõik huviga ootavad, kuidas mul läheb. Kui mul õnnestub sel aastal läbi lüüa, siis annab see lootust kõigile teistele. Või nii ta väitis. Üldiselt on väga raske ennustada, kuidas mul võiks minna – eriti sel aastal, mis pidavat olema viimase kümnendi kõige hullem aasta. Ma arvan, et tõenäosus sellest protsessist kindal töökohaga välja tulla on suht väike, nii 20 protsenti. Põnev küsimus on see, et mitu intervjuud ma saan, arvestades, et ma kandideerisin ainult 20 ülikooli ja umbes 8 nendest on staarülikoolid, mis on minu liigast üsna väljas. Ma pakuks välja, et 2 intervjuud – üks korralikus ülikoolis ja üks väikses kolledžis. Aga eks näis, see selgub kuskil detsembri esimeses pooles. Üldiselt on see kõik olnud siiski hea kogemus. Isegi vabastav kogemus. Nüüd ma tean, kuidas see toimub, suudan seda protsessi vajadusel korrata. Ja selles pole midagi nii keerulist ja hirmuäratavat, nagu külanaised räägivad.

Riin