Plaanidest

Kuna see blogi on juba saanud mitte ainult muljete, vaid ka info jagamise kohaks, siis ma räägin kaks sõna oma plaanidest.

Sel aastal jään ma niisiis jõuludeks Kanadasse, mis on mulle esimene kord olla kodust eemal. Algselt sai selline otsus vastu võetud seetõttu, et me pidime Peebuga kohtuma kohe jaanuari algul Chicagos. Ja ainult nädala nimel lendamine tundus kuidagi asjatu (tol hetkel mõtlesin ma isegi oma ökoloogilise jalajälje peale). Nüüd lükkus Chicagosse minek paar nädalat edasi, ja ma täpselt ei teagi, miks ma viimasel hetkel ümber ei otsustanud ja koju ei sõitnud. Ilmselt on sel tegemist midagi mu jäärapäisusega. Jõulude kodust eemal veetmise ümber ringleb palju müüte ja ma tahaks selle omal nahal järele proovida. Midagi on selles natuke pelutavat, sest siin sajab laia lund ja kõik on väga jõululik, London jääb järjest tühjemaks ja homme sõidavad minema ka minu majakaaslased. Teisalt on selles omaette olekus ka midagi ahvatlevat. Mul pole ammu olnud aega rahulikult asjade üle mõtelda ja igatseda. Nii et kuigi ma olen eemal, olen ma võibolla rohkem kohal, kui Eestis olles. Uueks aastaks sõidame Toomasega Montreali, kus meil mõlemal on sõbrad. See tundub täitsa tore, sest ma hea meelega vaataks lähemalt nii Nici perekonda kui ka linna ennast, millega ma senini olen veid põgusalt tutvunud.

Ja jaanuari viimasel nädalal kohtume me Magda ja Peebuga Chicagos. See Chicagosse minek on küll mu isikliku jäärapäisuse tulemus. Mingil hetkel olid kõik mu kallid professorid selle plaani vastu (üks neist kirjutas lausa 5-leheküljelise meili, miks see pole hea plaan). Nende vastuseisu peamine põhjus oli see, et mul pole seal õigeid tingimusi (s.t. inimesi, kes tegeleksid sama valdkonnaga ja suudaksid mind juhendada), ent ma kaldun arvama, et tegelik põhjus oli nende kartus, et ma lähen “käest ära”, ei tegele oma väitekirjaga. Paar kuud tagasi selgus, et ma ei saa Chicago ülikooli ametliku külalistudengi staatust (selleks oleks olnud tarvis täita hunnik dokumente, millega ma olin lootusetult hiljaks jäänud). Selle peale mu juhendaja (seega Henrik) millegipärast leebus ja leidis, et ma võin ju siis minna Chicagosse ka lihtsalt niisama. Igatahes saab see põnev olema, sest ma pole kunagi varem elanud suurlinnas ja ma pole seda kunagi varem teinud koos Peebuga ja Magdaga.

Ja uus plaan, millest ma pole jõudnud eriti rääkida, on see, et suvel (ilmselt juunis) sõidan ma paariks nädalaks Londonisse (täpsemalt Oxfordisse). Kuigi ma élan samanimelises linnas juba mitu aastat, pole ma seal varem käinud. Seal on üks tuntud professor, kes tegeleb sarnase valdkonnaga, mis mina, ning Devinil õnnestus teda veenda võtma mind paariks nädalaks oma juhendatavaks. Vot nii. Muidu on kõik samamoodi ja suve olen Eestis.

Ma loodan, et teil on kõik ilus ja lund sajab,
Riin