Möödunud nädalal oli paar päeva Londonis Roomet, kes pidas ülikoolis ettekande, kohtus fännidega (s.t. tudengiga, kes oli läbi lugenud kõik tema artiklid) ning kolas minuga mööda linna. Minu esmamuljet Kanadast varjutas omal ajal ilmselt teadmine, et ma pean siin maal 4 aastat elama, nii et minu pilk ei olnud kuigi selge. Võibolla seetõttu olen ma jätkuvalt veidi üllatunud selle üle, et kõik, kes on mulle siia külla tulnud, on pidanud Kanadas mõnusalt koduseks paigaks ning leidnud, et isegi London on omamoodi ilus ja armas linn. Viimane on eriti imelik. Ja üldiselt on tore vaadata seda, kuidas mu Kanada ja Eesti elu on hakanud tasapisi põimuma. Kuigi Mihkli külaskäigust on möödas üle aasta, küsivad mõned inimesed enne suuremate ürituste toimumist ikka ja järjekindlalt, et kas Mihkel tuleb ka. Ja kui ma pidasin paar nädalat tagasi Devini asemel ühe loengu, siis küsis täiesti tundmatu tudeng loengu lõpul, et kas ma olen Toomase sõber. Ja tuli välja, et ta pidas tõepoolest silmas Toomast, kelle malemängu ta oli pealt vaadanud ja tähele pannud, et meil on sarnased aktsendid. Ja nüüd leidis Roomet, et kanadalastega võiks edaspidigi koostööd teha, mõned neist Eestisse vedada ja ise veidi pikemaks ajaks Kanadasse tulla. Nii et paistab, et eestlased ei jäänud omal ajal Kanadasse pidama lihtsalt juhuslikult, vaid mängus on mingi loomupärane sobivus.
Riin
No comments:
Post a Comment