Everglades

Viimasel päeval pidime Mehhiko lahe äärest hakkama tagasi Florida idarannikule sõitma. Aga selle tee peale jääb kuulus Evergladesi rahvuspark, kus nendes nn soodes elab hunnikute viisi alligaatoreid, madusid ja muid elukaid, ja kus sõidetakse ringi nende CSI Miamist tuttavate soopaatidega. Kõigepealt tegime aga peatuse 10 000 saare kaitsealal, mis on Florida edelanurgas ja kus tegelikult pidi aerofotode järgi olema loendatud 14 000 kuni 16 000 saart, sõltuvalt siis sellest, kas tegemist on tõusu või mõõnaga. Saarte vahel - kus kasvavad mangrooviapuud ja pesitsevad pelikanid, kured ja tuhanded muud linnuliigid, ja kus vees elavad delfiinid, manateed, kelle eestikeelset vastet ma ei tea, aga kes näevad välja nagu hülge ja morsa ristsugutis ning muidugi igat sorti kalu - tegime sooja tuule käes mõnusa pooleteisttunnise laevaretke. Nägime paarinädalast delfiinititte, keda tema ema ja amm ujuma õpetasid. See oli tore ja haarav vaatepilt ja ega delfiinid ei olnud ka eriti häbelikud, vaid lasid ennast ja oma oskusi üsna lähedalt jälgida.

Teel itta Miami poole tegime peatuse ühes teeäärses loomafarmis, mille omanik näitas meile uhkelt oma asukaid. Pisikese alligaatoribeebi hambad on nagu koerakutsikal ja näksida armastab ta samamoodi, aga üks papagoi, kes rõõmsalt "hallo!" hõikas ja õla peal turnis, tahtis mu prillid nahka panna. Teine oli pisut rahulikum tüüp ja tundis end Riinu õla peal üsna koduselt. Igaks juhuks tegime veel ka ühe soopaadimatka ja see oli võrreldes eelmise korraga hoopis põnevam. Paadi piloot ja üksiti ka giid oli Ernesti nimeline indiaanlane, kes kutsus keset sood paadi juurde ühe päris priske alligaatori, keda ta siis meie nähes saiaga toitis, tema hambaid näitas ja lõua alt veest välja sikutas. Tema jutu järgi ei kartnud indiaanlased kunagi alligaatorid, kellest sai ikka jagu, aga vaat maod, keda seal pidi elama ka sadu sorte, üks mürgisem kui teine, vaat neid pidid põlisasukad pelgama. Soosaare juures vana indiaaniküla paigas elasid tal pesukarud, sellised lahjemat sorti soopesukarud ilmselt, kes meie saabudes rõõmsalt vastu vudisid ning süüa norisid. Riin sai nendega päris sõbraks, eriti ühega, kellel vaid kolm käppa oli. Aga ega see ime pole, sest ta ju seal Londonis üritas ka ühte tagaaia pesukaru ära kodustada.

Viimase öö olime Fort Lauderdale'is, kus ookean üllatas meid sellega, et oli lainetamise pea-aegu järgi jätnud. Istusime seal kaldaliival, loksus teine tasa, nagu meie kodumeri, täiskuu oli kõrgel ja selja taga käis suurlinnamelu. Oli kuidagi hea ja ei teadnud Riin, et Londonis ootavad teda lumehanged, ega mina, et Tallinnas on -3. Seekord oli siis sedamoodi...

Terv., Peep
















Delfiinidega on see lugu, et pärast lapse sündi tõmbab isadelfiin uttu ja kolm aastat tegelevad uue veeasukaga vaid naised ehk siis ema ja amm. Alguses ei pidavat delfiinititt isegi mitte pöörata oskama ja seepärast ujuvadki nad ringi nii, et ema ja amm kahel pool, ning titt keskel.























Üks papagoi minu prille närimas ja teine Riinuga tõtt vaatamas.























Indiaanlase Ernesti alligaatoripeletis, kellega kohtudes tuleb hoida talle otse nina alla. Alligaator pidavat nimelt nägema ainult külgedele ja kui sa tal ees oled, siis pole sind lihtsalt tema jaoks olemas.















Riin ja tema sõber pesukaru.