Kanada: joomisest

Senini olen ma siinse osakonna dokotrantide seas olnud ainus eurooplane, aga sel sügisel oli siin ka üks rootslane, kellega ma sain heaks sõbraks, ja kes just täna sõitis minu nördimuseks tagasi Uppsalasse. Igatahes oleme me temaga arutanud üksipulgi Kanada ja üldisemalt Põhja-Ameerika iseärasuste üle. Kanada ja Eesti vahel on mitmeid erinevusi, millest ma senini pole kirjutanud.

Esiteks, joomine. Ma mõtlesin üsna pikalt järele, kuidas joomisega seotud erinevust sõnastada ja tundub, et kõige täpsem oleks öelda, et üldine suhtumine on hoopis teine – joomine pole siin omaette teema. Eestis see on teema ja võiks öelda, et see kuulub mingil kombel rahvusliku identiteedi sisse. Sest mingil kombel on harjutud sellega, et eestlus (või vähemalt intellektuaalsus) on seotud teatud joomarlusega (või vähemalt kalduvusega joomarlusse). Vahingu päevaraamatud kirjeldavad väga ehedalt seda, kuidas eesti intellektuaalid ägavad loominguliste ja/või isiklike vaevuste all ning pidutsevad nii, et maa must. Kanadalased ei saaks seal kirjeldatust ilmselt aru. Nad ei saaks aru, mis võlu võiks olla selle kirjeldamises, kuidas keegi libiseb mööda öist Tartut, ühes käes elegantselt tolknemas avatud šampanjapudel ja teises kustuv sigarett. See poleks neile ilmselt ei cool ega mitte-cool, aga see läheks neist lihtsalt mööda. See ei tähenda, et nad siin üldse ei jooks. Joovad muidugi. Aga kõigi nende aastate jooksul pole ma kohanud ega kuulnud kellestki, kel oleks mingitki sorti probleeme alkoholiga. Tundub, et neil puudub murede-klaasi-uputamise, pildituks-pidutsemise või tsükli kontseptsioon kui niisugune.

Pole selge, millest see erinevus tuleb. Igatahes ei saa see erinevus tulla kliimast. Me just Roometiga arutasime selle üle, kuidas Kanada lükkab ümber selle Eestis (ja muidugi Soomes) valitseva müüdi, et pimedus ja külmus ajavad põhjamaalase jooma. Siin on täpselt sama kliima, sama külm ja sama pime ning neil pole isegi Eesti valgeid suvesid. Aga millegipärast neid see jooma ei aja. Võibolla pole neil selliseid hädasid, mida alkoholi uputada. Mingis mõttes on keskmine põhja-ameeriklane väga “terve”, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Nad teevad kõvasti tööd ja kõvasti sporti ning on üldse selliseid roosad ja rõõmsad. See kõik on ju tore. Aga vahepeal, tuleb tunnistada, tundub see “tervislikkus” mulle ka kuidagi kahtlane, kuidagi ebareaalne. Aga sellest räägin ma pikemalt mõnel teisel korral.

Riin

Lumeuputus

Kui kuskil kõlas uudis, et pühapäeval sadas ühe päevaga alla pool kuunormi sademeid ehk lund, siis Pääskülas oli kindlalt tegemist vähemalt kuunormiga. Minu garaaži allasõidutee ülemine ots oli täiesti triiki lund täis, mida mu silmad ei mäleta siis elamise algusest peale. Ausalt öeldes pole ma oma kaevamistöödega praegusekski veel garaaži ukseni jõudnud, olen umbes poole peal, aga tänava äär on puhas. Magda ei saa päris hästi aru, mis toimub, sest vahepeal ei ulatu ta jalad põhja ning ta vaeseke jäi mõned korrad kõhu peale kinni. Siis oli hädaldamist palju... Aga iseenesest on see ju lahe - siin on väga ilus ja on isegi natuke kahju, et ilmaennustuse järgi sulab see kõik nädala lõpuks ära. Ilmselt ma siiski ei jõua seda sulamist oodata, sest pean enne oma auto kätte saama. Et siis pole midagi muud teha, kui aga minna jälle kaevama. Ja tõesti - kord kahe-kolme aasta peale ma kirun, et mul selline allaseõidutee siin on. Võite isegi arvata, et täna on üks nendest kordadest...

Terv., Peep

Sõbrad Kanadas

Möödunud nädalal oli paar päeva Londonis Roomet, kes pidas ülikoolis ettekande, kohtus fännidega (s.t. tudengiga, kes oli läbi lugenud kõik tema artiklid) ning kolas minuga mööda linna. Minu esmamuljet Kanadast varjutas omal ajal ilmselt teadmine, et ma pean siin maal 4 aastat elama, nii et minu pilk ei olnud kuigi selge. Võibolla seetõttu olen ma jätkuvalt veidi üllatunud selle üle, et kõik, kes on mulle siia külla tulnud, on pidanud Kanadas mõnusalt koduseks paigaks ning leidnud, et isegi London on omamoodi ilus ja armas linn. Viimane on eriti imelik.

Ja üldiselt on tore vaadata seda, kuidas mu Kanada ja Eesti elu on hakanud tasapisi põimuma. Kuigi Mihkli külaskäigust on möödas üle aasta, küsivad mõned inimesed enne suuremate ürituste toimumist ikka ja järjekindlalt, et kas Mihkel tuleb ka. Ja kui ma pidasin paar nädalat tagasi Devini asemel ühe loengu, siis küsis täiesti tundmatu tudeng loengu lõpul, et kas ma olen Toomase sõber. Ja tuli välja, et ta pidas tõepoolest silmas Toomast, kelle malemängu ta oli pealt vaadanud ja tähele pannud, et meil on sarnased aktsendid. Ja nüüd leidis Roomet, et kanadalastega võiks edaspidigi koostööd teha, mõned neist Eestisse vedada ja ise veidi pikemaks ajaks Kanadasse tulla. Nii et paistab, et eestlased ei jäänud omal ajal Kanadasse pidama lihtsalt juhuslikult, vaid mängus on mingi loomupärane sobivus.

Riin

Everglades

Viimasel päeval pidime Mehhiko lahe äärest hakkama tagasi Florida idarannikule sõitma. Aga selle tee peale jääb kuulus Evergladesi rahvuspark, kus nendes nn soodes elab hunnikute viisi alligaatoreid, madusid ja muid elukaid, ja kus sõidetakse ringi nende CSI Miamist tuttavate soopaatidega. Kõigepealt tegime aga peatuse 10 000 saare kaitsealal, mis on Florida edelanurgas ja kus tegelikult pidi aerofotode järgi olema loendatud 14 000 kuni 16 000 saart, sõltuvalt siis sellest, kas tegemist on tõusu või mõõnaga. Saarte vahel - kus kasvavad mangrooviapuud ja pesitsevad pelikanid, kured ja tuhanded muud linnuliigid, ja kus vees elavad delfiinid, manateed, kelle eestikeelset vastet ma ei tea, aga kes näevad välja nagu hülge ja morsa ristsugutis ning muidugi igat sorti kalu - tegime sooja tuule käes mõnusa pooleteisttunnise laevaretke. Nägime paarinädalast delfiinititte, keda tema ema ja amm ujuma õpetasid. See oli tore ja haarav vaatepilt ja ega delfiinid ei olnud ka eriti häbelikud, vaid lasid ennast ja oma oskusi üsna lähedalt jälgida.

Teel itta Miami poole tegime peatuse ühes teeäärses loomafarmis, mille omanik näitas meile uhkelt oma asukaid. Pisikese alligaatoribeebi hambad on nagu koerakutsikal ja näksida armastab ta samamoodi, aga üks papagoi, kes rõõmsalt "hallo!" hõikas ja õla peal turnis, tahtis mu prillid nahka panna. Teine oli pisut rahulikum tüüp ja tundis end Riinu õla peal üsna koduselt. Igaks juhuks tegime veel ka ühe soopaadimatka ja see oli võrreldes eelmise korraga hoopis põnevam. Paadi piloot ja üksiti ka giid oli Ernesti nimeline indiaanlane, kes kutsus keset sood paadi juurde ühe päris priske alligaatori, keda ta siis meie nähes saiaga toitis, tema hambaid näitas ja lõua alt veest välja sikutas. Tema jutu järgi ei kartnud indiaanlased kunagi alligaatorid, kellest sai ikka jagu, aga vaat maod, keda seal pidi elama ka sadu sorte, üks mürgisem kui teine, vaat neid pidid põlisasukad pelgama. Soosaare juures vana indiaaniküla paigas elasid tal pesukarud, sellised lahjemat sorti soopesukarud ilmselt, kes meie saabudes rõõmsalt vastu vudisid ning süüa norisid. Riin sai nendega päris sõbraks, eriti ühega, kellel vaid kolm käppa oli. Aga ega see ime pole, sest ta ju seal Londonis üritas ka ühte tagaaia pesukaru ära kodustada.

Viimase öö olime Fort Lauderdale'is, kus ookean üllatas meid sellega, et oli lainetamise pea-aegu järgi jätnud. Istusime seal kaldaliival, loksus teine tasa, nagu meie kodumeri, täiskuu oli kõrgel ja selja taga käis suurlinnamelu. Oli kuidagi hea ja ei teadnud Riin, et Londonis ootavad teda lumehanged, ega mina, et Tallinnas on -3. Seekord oli siis sedamoodi...

Terv., Peep
















Delfiinidega on see lugu, et pärast lapse sündi tõmbab isadelfiin uttu ja kolm aastat tegelevad uue veeasukaga vaid naised ehk siis ema ja amm. Alguses ei pidavat delfiinititt isegi mitte pöörata oskama ja seepärast ujuvadki nad ringi nii, et ema ja amm kahel pool, ning titt keskel.























Üks papagoi minu prille närimas ja teine Riinuga tõtt vaatamas.























Indiaanlase Ernesti alligaatoripeletis, kellega kohtudes tuleb hoida talle otse nina alla. Alligaator pidavat nimelt nägema ainult külgedele ja kui sa tal ees oled, siis pole sind lihtsalt tema jaoks olemas.















Riin ja tema sõber pesukaru.

Rannaelu

Oleme end sättinud Mehhiko lahe äärde, eile ööbisime Veneetsias ja täna jõudsime – läbi Peterburgi nimelise linna – Naapolisse, kus me olime ka oma märtsikuisel Florida matkal ja siis ei oleks küll osanud arvata, et me sama aastanumbri sees siia tagasi satume. Üldiselt on meist saanud parajad rannainimesed, varbavahed on meil pidevalt liiva täis, juuksed soolasest veest krussis (minul) või turris (Peebul) ning ihu sokolaadipruun. Ja mida päev edasi, seda laisemaks ja rahulolevamaks me paistame muutuvat. Täna hommikul püüdsime asjalikkust üles näidata ja sõita Florida soodesse vaatamisväärsusi vaatama, ent siis leidsime, et kiiret meil ju kuhugi õigupoolest pole ja samahästi võime ju ka rannas vedeleda, päikeseloojangut vaadata (seda ju ookeani kaldalt ei näe) ning pikalt ja mõnusalt süüa. Naapoli ehk Naples on Florida väike pärl. Erakordselt ilus, mõnus ja hedonistlik linnake, mis paistab silma kunstigaleriide ja tasemel restoranide rohkuse poolest. Ja ka kesköö paiku on väljas veel umbes 26 soojakraadi, õhk on pehme ja paks ning tuul mõnusalt soe. Siin pole eriti raske laisaks minna..

Riin















Selliseid pea inimtühje rande oli ookeani ääres miilide kaupa. Ja mina veel mõtlesin, et sellist luksust võib kohata küll Eestis, aga mitte Miamis.
















Lainetes hulpimisele lisas kindlasti põnevust see, et see on sutsu ohtlik. Kõik rannad olid täis õpetlikke jooniseid selle kohta, kuidas hoovusest välja ujuda või – kui see ei õnnestu – ennast lõdvaks lasta ning oodata, et laine sind kaldale uhuks. Igatahes kilkasime Peebuga mõlemad nagu teismelised kui laine meil üle pea käis ning põlved punetama kriipis.















Sellises imeilusas kohas ööbisime-jõime öösel veini-sõime hommikul croissante paar päeva tagasi. Kui keegi peaks Floridasse minema, palun küsige meilt nende visiitkaart, asi on seda väärt.















Päikeseloojang Napolis. Klassikaline.















Need oma väikeste kätega korjatud karbid ootavad transporti Randverre.

Cape Canaveralil

Umbes kuue tunni pärast stardib Kennedy kosmosekeskusest oma järjekordsele missioonile kosmosesüstik „Endeavour“. Kui me Riinuga Canaverali neemelt täna õhtul lahkusime, kogunesid seal juba inimesed, kes süstiku starti uudistavad. Kennedy keskuse külastamiseks oli poolest päevast ilmselgelt vähe. Jõudsime ära näha selle suure hoone, kus kogu seda raketivärki kokku pannakse, samuti näidati eemalt juhtimiskeskust ja muidugi ka stardiplatvormi, kus „Endeavour“ juba kenasti ootevalmis oli. Tõsi, teda näidati suht kaugelt, aga siiski. Ka seda kolakat transportööri, millega stardivalmis süstik koos kogu kupatusega stardiplatvormile viiakse, ja mis on jalkaväljaku suurune, näidati üsna ligidalt. Astronaute, kes homme hommikul rahvusvahelisse kosmosejaama kemmergut ja muidu torusid parandama lähevad, meile aga ei näidatud. Seega autogramme ei saanud. See-eest käisime Apollo-programmi majas, kus esimese Kuu-missiooni stardihetke järellavastust etendati täies suursugususes. Kõik ekraanid sähvisid, numbrid jooksid edasi ja tagurpidi, raadiokõnelused kaikusid kontrollkeskuses ja isegi selle aknaklaasid värisesid ning raketimoootorite valgus paistis sisse. Lõpuks kostus valjuhäälditest ülevat-innustavat patriootlikku muusikat ja vähemalt osad meie kõrval seda vaatemängu nautinutest kirvendas silmanurgas pisar ning selg oli uhkusest oma riigi võimsuse üle üsna sirge…











Apollo-programm ongi ilmselgelt Kennedy kosmosekeskuse külastuskompleksi süda. Eks see on ju arusaadav ka, sest see oli ja on NASA au ning uhkus. 12 meest, kes Kuul on käinud, on ju kõik ameeriklased ja midagi nii suurt pole siiamaani kellelgi vastu panna. Nojah, venelased käisid küll esimesena ilmaruumis, ja see on jänkide jaoks ilmselgelt mõru pill tänagi, aga Apollost pole keegi siiani midagi vägevamat teinud. 2020 tahavad ameeriklased uuesti Kuule minna ja viis aastat hiljem esimese Marsi-missiooni teele saata, aga vahepealne aeg pole olnud kellegi jaoks väga revolutsiooniline. USA süstikuprogramm küll tööötab, aga viimaseid kuid, venelased proovisid ka omal ajal midagi sarnast, aga see kukkus täiesti läbi. Kõik muud ettevõtmised, kaasa arvatud rahvusvaheline kosmosejaam, on vähemalt lihtinimeste jaoks suhteliselt väheatraktiivsed ja isegi arusaamatud. Saada inimene aga Kuule, rääkimata Marsist, ja sa oled jälle kõikide jaoks tegija. Ja tegija peab üks ameeriklane ikka olema, sest muidu poleks Ameerika ju number üks maailmas.

Terv., Peep

Saartel

Mulle oli alati jäänud mulje, et Florida idarannik on üks pikk ja lage rand, mis ulatub alt Miami Beachist üles Cape Canaveralini välja. Ja et ranna äär on palistatud kõrgete majadega, mille ümber metsiku looduse jaoks kohta pole. Tegelikult on siin väga palju saari, mis on pikad ja kitsad kui soolikad ja kus leidub mille ja miile düüne ning sisemaa poole jäävates laguunides mangrooviatihnikuid ja pisikesi madalaid saarekesi mitut sorti pelikanide ning muude lindude pesitsuspaikadega. Maju on muidugi ka, ja päris palju, aga enamasti on need villad, kuigi sekka leidub ka pisut kobedamat fassongi Mustamäe-tüüpi kortermaju. Aga mööda neid saari kulgevat kitsast maanteed pidi sõitmine on aeglane ja mõnus, seda enam, et parke ning meeldivalt hõredalt asustatud avalikke randu on iga mõne miili tagant. Seal saab siis peatuda, siis pisut liiva peal jalutada, külili maas raamatut lugeda ja vahepeal lainetega jõudu katsuda. Lained on aga tõeliselt vägevad, sest nad tulevad kuskilt kaugelt Atlandi keskelt, jõudes siia ilma väikseimagi takistuseta.

Täna leidsime endale öömajaks motelli, mis asub otse ookeani kalda peal düüni otsas. Taevas on täiskuu ja ookean kohiseb vägevalt. Cape Canaveralini pole maad enam rohkem, kui tunnike sõitu ja homme plaanime seal ühe poolpäeva veeta, et NASA külastuskeskuses tiir teha ja vaadata kohta, kust 40 aastat tagasi saadeti Kuu poole teele esimene Appollo-missioon. Ja kust ülehomme peaks plaani järgi startima järjekordsele missioonile kosmosesüstik "Endeavour". Igatahes võiks see olla päris põnev, ja me arutasime Riinuga, et vähemalt sõber Raul võiks olla päris kade, teades tema kiindumust kõigesse sellesse, mis on seotud Kennedy kosmosekeskuse ja NASA-ga üldse. 

Terv., Peep

Florida

Peab ütlema, et Floridas Ameerika majanduskriis veel kuidagi välja ei paista. Eriti siin West Palm Beach'i kandis, kuhu me tänaseks jõudnud oleme, ning kus - nagu motellipidaja meile eile õhinal teatas - elavad Ameerika kõige rikkamad inimesed (nt. hr. Trump ja sõbrad). Valged või pastelltoonis villad sirguvad kõrgustesse, villasid ümbritsevad uhked sümmeetriliselt pügatud hekid ja palmid ning teedel sõidavad hiigelmaasturid. Nii et me täna olemegi peamiselt mööda ookeani kõrval asuvat saareriba muudkui ülespoole sõitnud, villasid silmitsenud ja avalikel randadel ujumas käinud. Mul on alati olnud teatud nõrkus lainete vastu, aga selliseid laineid nagu täna pole ma varem kohanud. Me Peebuga uterdasime üsna kalda ligidal ja isegi seal kippus hoovus meil jalgu alt viima. Nagu lõbustuspargis. Ja kui enne Flordiasse tulekut tabas mind hirmus nohu, siis pideva soolaveega loputamise peale (juba Siimuti Merike leidis, et soolavesi on parim nohuravim) hakkab mu nohu järele andma.

Ja üldiselt on sellisel teelolekul oma suur võlu. Hommikul ärkad üles, käid ujumas ning jood sooja tuule ja päikese paistel kohvi ning hakkad sõitma. Kui näed midagi huvitavat, vaatad lähemalt. Kui kõht läheb tühjaks, lähed sööma. Ja kui uni tuleb peale, otsid motelli. Ja kui eriti veab, siis kohtud selle käigus veel mõnede värvikate tüüpidega. Selles on mingi vabadus.

Riin

Ja homme proovime me osta puuduoleva juhtme ning riputada siia ka mõned lainepildid.

Uus kunn

Võim vahetub mujal ka kui Ameerikas, aga seda ei panda eriti tähele. Eile krooniti Thimpus uus kuningas Jigme Khesar Namgyel Wangchuck. See on vana kuninga 28-aastane poeg, kes väidetavalt on üksiti nüüd maailma kõige noorem kuningas üldse. Kui ma kolm aastat tagasi esimest korda seal käisin, siis oli parasjagu käimas kõva arutelu selle üle, et vana kuningas tahab oma trooni pojale loovutada. Vana kunn arvas nimelt, et ta on liiga vana - ta oli siis tervelt 55-aastane - ja riiki peaks juhtima noor kuningas, kes on avatud ja kaasaegse ilmavaatega valitseja. Kohalikud, kellega ma seal siis rääkisin, arvasid, et see on väga paha plaan. Et nende Oxfordi haridusega kunn on väga hea mees ja ilus pealeselle, ning et las poeg veel õpib elu tundma. Aga noh, nüüd sai vana kunn siiski oma tahtmise, nagu ka selle, et sellest aastast on Bhutanil ka oma 47-kohaline parlament, millest rahva tahtel on 45 kohta kuningale lähedalseisva partei käes ja kaks kohta opositsioonipartei saadikute käes. Kolm aastat tagasi oli rahvas ka parlamendi vastu, aga kus sa kunni tahtmise vastu saad. Muuseas, vanal kuningal on üldse kümme last, mida tundub olevat igavene pinutäis, aga ärge unustage, et tal on ka neli naist, kes muuseas on kõik õed... Niipalju veel, et uuel kunnil naist ei ole ja seega võib arvata, et tegemist on ühe hinnalisema abikaasakandidaadiga üldse. Kui mitte maailma mastaabis, siis Himaalajas vähemalt.

Aga mina lähen nüüd kolme tunni pärast lennuki peale, et juba õige varsti varbad sooja ookeani pista. Ja neid varbaid saab meil seal olema 20, sest Riin hakkab end ka kohe varsti ookeani poole sättima. Seniks aga vaadake pilte, mis ma tegin Bhutani kuningalossi aias, kus peeti Guru Rimpotche auks korraldatavat iga-aastast püha, kus tantsiti rituaalseid maskitantse, puhuti pasunaid, löödi trumme ja saadi pattusid andeks. Kui ma õigesti mäletan, siis vist pidid need uue kunni kroonimispidustused ka sealsamas toimuma...

Terv., Peep

Valimised!

Kell on juba sada ja ma pean vara ärkama, aga ma siiski kirjutan kaks sõna. Nii et täna oli see päev. Mida lähemale see päev jõudis, seda värvitundlikumaks inimesed muutusid (sinine omandas üha selgema tähenduse) ja seda enam võis facebook'is kohata neid, kes oli oma ees- ja perekonnanime vahele lisanud "Hussein". Ja täna toimuma pidanud loengud jäid mul ära, sest Kanadas elavad ameerika professorid olid Ameerikas ja Kanada professorid oli televiisori ette naelutatud. Ja kraaditudengid panid Grad Clubis kinni eraldi ruumi hiigelekraanidega, kust ma just praegu tulengi. Kuigi tulemus oli ette teada, oli see siiski emotsionaalne. Ja Obama, kes nägi kohutavalt väsinud välja, pidas väga hea kõne. Isegi meie melu täis ruum oli sel hetkel surmvaikne. Mis tuletab mulle meelde, et kui Peep aasta tagasi blogis küsitluse korraldas, siis oli ta ainus, kes Obamat pooldas. Ja järgmised neli aastat saavad põnevad olema...

Riin

Vaated

Ja kuigi Ameerikas ning ka meil siin arvatakse, et just praegu toimub maailma presidendi valimine, on siiski selle palli peal kohti, kus kedagi ei huvita, kas parasjagu saab esimest korda USA presidendiks mustanahaline või asepresidendiks naine. Muidugimõista räägin ma Bhutanist, kus üleval mägedes käib elu oma tasast ja harmoonilist rada pidi. Ma arvan, et praeguseks on Lunana rahvuspargis, kus põhiosa Lumeinimese matkaradadest kulgeb, kurud juba lumme mattunud ja sealsed külad peavad nüüd ise vaatama, kuidas kevadeni hakkama saada. Ja kindlasti leidub seal inimesi, kes alles kuskil aprilli lõpul, kui kurud jälle lahti sulavad ja esimesed jakikaravanid alt kohale jõuavad, teada, kas kuskil Ameerikas on presidendiks demokraat Obama või vabariiklane McCain.

Ma panen siia mõned pildid Lunanast, kus ma alles või siis juba pisut enam kui kolm nädalat tagasi üleval jumalatele ning taevatähtedele lähedal olin, ja kuhu - mulle tundub - peab kindlasti ka tulevikus minema. Nojah, ilmselt küll mitte uuesti Bhutani, aga Himaalajasse küll. Nepaali ilmselt niikuinii, aga võib-olla ka Pakistani Kashmiiri. Sest see avaruse ja vabaduse tunne, mida mägedes kogeda saab, on nagu omamoodi uimasti, millest pärast mõnekordset proovimist sõltuvusse langeb. Ja kui jääbki mõni aasta vahele ning tundub, et saad juba sellest lahti, siis pärast järjekordset mägimatkadoosi saad ühtäkki aru, et ei, mäed ja matkad on sind oma buldogihaardesse võtnud ja lootused sellest sõltuvusest vabanemiseks jäävadki pelgalt lootusteks...

Terv., Peep

Halloween

Halloween on nüüd õnnelikult selja taga. Halloween kipub siin olema suuremgi pidu ja püha kui jõulud. Majakaunistamise rikkus järsku mahatulnud (ja praeguseks ammu ärasulanud) lumi mõnevõrra ära, aga seda suuremat rõhku olid inimesed pannud kostüümidele. Halloween tähendab peamiselt seda, et pooled inimestest (nii tudengid kui professorid) on endale selga ajanud mingi kostüümi või vähemalt mingi tavapärasest erineva lisandi. Ja see tähendab üksiti seda, et hämaruse saabudes hakkab peale lakkamatu kellahelin, ning et ukse taga seisvad jõnglased, kõigil käed pikalt esile sirutatud, põrnitsevad mu eesti sokolaadi veidi skeptilise ilmega. Üldiselt tundub meie kadri- ja mardipäeva komme, kus käe ette sirutamisest siiski ei piisa, vaid tuleb ikkagi midagi laulda või tantsida, mulle mõneti sümpaatsem.

Sel aastal ma siis veidi pingutasin. Raiskasin pool päeva sellele, et sõita linna äärde mall'i ja osta endale parukas. Üldiselt ei olnud mu retk kuigi edukas, sest alles siis, kui ma olin seal tunde ringi tuhlanud ja juba käega löömas, leidsin endale mingist apteegist (!) 7-dollarilise väga võltsi moega parukalaadse asjanduse. Õhtul oli meil pidu Seani majas, aga enne seda toimus naistekas ühe magistrandi juures. See oli täiesti omaette kogemus - palju kilkamist ja martiinit, nagu oleks keskkooli sattunud. Igatahes leidsid nad mulle paruka juurde sobiva kleidi, tegid mulle muki ja lõpuks nägin ma välja väga veenev (kes ma täpselt välja nägin, pole päris selge, midagi nõiasarnast). Aga õhtu parima kostüümi auhinna annaks ma kindlasti Nicile, kes nägi välja, tantsis, rääkis ja kõndis täpselt nagu kõrgseltskonna seltsidaam.

Riin