Eile jõudsin ma peale väikest seiklust (mis seisnes peamiselt selles, et Stockholmist Zürichi poole startinud lennuk tegi lambist vahepeatuse mingis Rootsi külas, et kütust tankida (?!)) Sveitsi oma parima sõbra juurde. Katz on Sveitsiga seotud olnud oma 12 aastat, ning selle aja jooksul on see maa mulle agara kirjade kirjutamise ja külas käimise käigus päris koduseks saanud. Katz tuli Sveitsi esimest korda 11. klassis vahetusõpilasena, mis oli tollal ikkagi midagi väga uut ja alternatiivset. Aasta hiljem saabus ta Eestisse tagasi, olles veidi juurde võtnud, kaotanud osa oma boheemlaslikust eluviisist, ent rääkides saksa keelt ja puhast sveitsi dialekti. Peale seda on ta vahelduva eduga töötanud Sveitsis või Sveitsile, kuni selliste pisiasjadeni välja, et Eesti eurovisioonil oli ta Sveitsi delegatsiooni juht. Viimane tõi kaasa selle, et kui me aastaid tagasi sattusime Alpides asuvasse külla äärmiselt kummalisele külapeole, kus lauldi slaagreid, siis saime me äärmiselt aupakliku kohtlemise osaliseks. Igatahes, umbes 2 aastat tagasi tehti talle pakkumine hakata Sveitsi Alpides asuva rahvusvahelise internaatkooli vanemate tütarlaste internaadi juhatajaks. Nii et praegu elab ta sõna otseses mõttes mäe otsas (1800 meetri kõrgusel) väikeses külas. Kogu see küla on jätnud mulle üsna sügava mulje, seda enam, et praegu on siin hooaegade (s.t. suustamise ja matkamise) vaheline periood, mil kõik kohad on kinni, tänavad tühjad ning kogu atmosfäär meenutab "Hukkunud alpinisti" hotelli.
Sellest külast ja nendest mägedest kirjutan ma ilmselt veel eraldi loo, ent kuivõrd see lugu kujunes juba peamiselt Katzi looks, siis ma lõpetuseks räägin ära ka meie suhte alguse loo. Nimelt juhtus see oma 15 aastat tagasi, 9. klassis ja tööõpetuse tunnis, mis paralleelklassi tüdrukutel toimus ühiselt. Ma pole kunagi kokanduses-lapinduses eriti tugev olnud. Nii et kui ma seal istusin ja olin mingi järjekordse rist või kurat teab mis pistega ilmselgelt hädas, siis ilmus mu kõrvale järsku blond juuksepahmakas, mis pilgutas silma, laksutas keelt ja tegi selle piste hetkega ära. See lugu on meie suhtele kuidagi väga iseloomulik. Kui mina pusin juba aastaid mingite teoreetiliste probleemide kallal, siis Katz tuleb oma blondi juukespahmakaga ja teeb asjad ära.
Riin
PS. Saabus Peep koos juhtmega, nii et mõned sünnipäeva pildid:
3 comments:
Istun juba Tallinna lennujaamas ja loodan siiralt, et ma selle fotikajuhtme ikka kotti pistsin. Aga see sinu Stockholmi-Zürichi lennu tankimispeatus on ikka enam kui kummaline. Pole ju loogiline, et lennuk paneb Arlandast tühjade paakidega minema. Ilmselt oli ikka mingi jama lahti, kas lendurid purjus, lennukil mingi lollakas lamp ei põlenud või hakkas mõnel stjuuardessil paha, mis iseenesest pole ka ime, arvestades, et SAS-il on maailma kõige vanemad stjuuardessid tööl. Või otsustasid nad poole lennu pealt mõne meeskonnaliikme ära koondada, sest SAS-i miljardilise kahjumi katteks on nad teatavasti otsustanud lähiajal 1000 töötajat lahti lasta. Ilmselt peab varsti hakkama SAS-i lendudel reisijate hulgas näppu viskama, kes teistele ette näitab, kuidas rihmad kinni panna ja kust hapnikumaskid välja käivad... Aga nüüd hakkab pealeminek ja ma siis teen omapoolse katse rootslaste rahvusliku uhkusega Šveitsi lennata.
Njah, mul ka siiani annab see jalgpall tunda..
Tervitused Katsile!
Muide sedasama eluloojuttu sai ka üleeilsest Päevalehest lugeda ;)
jalgpall oli võimas, ma murdusin kergelt, kuid mingi suvaline haigus mind nüüd ka ei murra
Post a Comment