Eestlased

Mulle meeldivad eestlased. Täpsemalt, mulle meeldib nende selgepiirilisus ja otsekohesus ja isegi pahurus. Oma selgepiirilisuse poolest erinevad eestlased selgelt Põhja-Ameerikast või üleüldse Lääne maailmast, kus valitseb väga palju õpitud (kuigi mitte tingimata võltsi) viisakust. Näiteks kui meie ütleme “tere”, siis nemad ütlevad “howareyou?” ja kumbki ei eelda sisulist vastest. Ja kui meie mühatame, siis nemad ütlevad “good!”, mis küll ei pruugi sisuliselt erineda eestlase mühatusest. Mulle meeldib eestlase puhul see, et ma saan aru, mida ta mõtleb ja sellest, kui talle miski ei meeldi või meeldib (mida tuleb küll harva ette). Kanadas oli mul tükk tegu, et oma sõbrad välja koolitada. Ma pidin Nicile korduvalt seletama, et kui ma talle hommikul muna pakun, siis ma tahan talle seda anda, sest kui ma seda teha ei tahaks, siis ma talle seda eales ei pakuks. Igatahes, üleeile käisin ma vana klassivenna sünnipäeval, kes oli teinud hunniku plofi ja küsis oma sõbra arvamust. Sõber natuke niheles, kuni lõpuks ei pidanud vastu ja loetles üles selle, mis oli maitsest puudu jäänud. See oli nii kuradi südantsoojendav. Midagi nii otsekohest ei tuleks Kanadas kunagi ette.

Ent samas tabas mind Tartus kerge akadeemiline kultuurišokk. Kõige enam rabas mind erialane ebamäärasus. Inimesed justkui midagi kuskil teevad, ent kõik nokitsevad peamiselt omaette ning üksteise tegemistest suurt midagi ei teata. Nii et ma leidsin end üsna teravalt sõna võtmas doktoriseminari üle, mis on Tartus ainus doktorantidele kohustuslik üritus, kus nad peavad korra aastas ettekande pidama ja teiste ettekandeid lugema-kuulama. Ja ikka valitseb selline suhtumine, et oma ettekanne kirjutatakse valmis viimasel hetkel üle jala ja teiste tekste eriti lugeda ei viitsita. Kunagi istusin ma isegi doktoriseminaris tagareas ja lugesin ajalehte, ent praegu paneb see mind punastama ja ma ei saa enam sellest suhtumisest kuidagi aru. Kui sa ei viitsi oma ettekande kallal vaeva näha ja teiste tekste lugeda, no mida sa siis kogu selle filosoofiaga üldse tegeled. Nii et tundub tõesti, et ma olen, nagu Tom mulle ütles, asjas “sees” ja võtan seda oluliselt “tõsisemalt”.

Riin

PS. Pühapäeval on mul sünnipäev. Eriti midagi korraldada plaanis pole, aga neid, kes taipavad helistada, sööma kutsun ikka :)