2 nädalaga olen siinse eluga nii ära harjunud, et asjad mis mind esmalt häirisid on kuidagi omaks saanud. Ehkki ma lubasin endale, et siia tulles ei võta ma kaasa oma euroopa ootuseid, ei õnnestunud see mul ikka 100%. Ikka otsisin ma Kanada linnadel kesklinna Euroopa mõttes, ehkki Põhja-Ameerika linnaplaneerimine on sootuks erinev – elatakse eeslinnades, shopatakse kaubanduskeskustes ja kesklinnas aetakse äri. Samas on hooned siin super-sized, mul on pidevalt selline kärbes koolapurgi juures tunne. Ja need kiirteed – suurim mida nägin oli Torontosse sisse sõites - 16 rida kõrvuti (4x4), see on täiesti uskumatu. Ma olen Peebule üdini tänulik, et ta mulle oma tomtomi laenas, ilma selleta oleks ma olnud pidevas stressis (ja eksinud). Aga üldiselt on mõnus. Loodus on siin sedavõrd eestilik, et mul on kiirteel paar korda tekkinud Pärnu mnt tunne. Aga siin on oravad. Neid on sama palju kui Eestis tuvisid, ainult oravad on nunnud. Inimesed on samuti toredad (kodused), neid supertüsedaid siin eriti pole, ilmselt rohkem USA mure. Ja ikka ja jälle imestan ma aeg-ajalt kui hästi kõik inglise keelt räägivad.
Jah aga minu idüll saab ülehomme läbi. Riin jääb oma (meeleheitel) koduperemehest ilma ja mina pean harjuma taas oma koduse eluga. Aga vahepeal on Helkur mu kodul silma peal hoidnud ja minu naasmise ajaks on ka ilmsed peo märgid koristatud. Ja Riinul pole häda suur, tema lover tuleb homme koos oma järglasega, nii et hernes veereb edasi!
Mihkel
Mihkel ja Riin pillerkaaritamas
1 comment:
Miskipärast puudub mul värske info CSA poolt transporditud persoonidest?
Juba jumal-teab-mitmes-päev ja ei ühtki reisikirja?
Palun tegutsege, sest on inimesei, kes te tegemisi jälgivad ja kaasa elavad!
Raul
Post a Comment