Keelest

Ma hakkasin sel sügisel õpetama skaibi kaudu eesti keelt inglise keele põhjal, nii et ma olen nüüd mitu tundi hoolsalt õppinud ja leidnud, et ma ei suuda meie vältevaheldusele anda mingit mõistlikku seletust. Nii lihtsalt on. Ma tõesti loodan, et too õpetamine avardab minu enda üsna kasinat ingliskeelset igapäeva sõnavara. Minu argine asjaajamine Kanadas on nagu “Aliase” mängimine, kus tuli mingit sõna seletada teiste sõnade või kehakeele kaudu – mind võib siin pidevalt näha meeleheitlikult viiplemas, püüdes selgitada näiteks sõna “jalgratta sisekumm” või “pikendusjuhe”, mille peale siis Nic ütleb, et ta sai juba ammu aru, mida ma öelda proovin, aga talle lihtsalt meeldib mu viiplemist vaadata.

Inglise keel on keerulisem kui võiks arvata. Keskaegses Euroopas tõmmati üsna selge piir kõrg-ladina keele ja masside vulgaar-ladina keele vahele. Seesama paistab kehtivat tänapäeval inglise keele kohta, nii et minu eesti mõistes üsna sorav inglise keel on siin hädavaevu kesktasemel. Seejuures on nad ka ise oma keelega hädas, eriti selle hääldamise ja kirjutamisega (eestlastele, eks ole, üsna võõrad hädad), nii et juba nende lapsepõlve kuuluvad igasugused sõnade kirjutamise võistlused. Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et professor ei ole kindel, kuidas mõnd sõna kirjutatakse ning küsib tudengitelt nõu, ja just eile vaatasin ma lõbustatult pealt, kuidas Devin püüdis klassi ees hääldada sõna “eliminitivist” – neli korda proovis, siis loobus ja kirjutas selle tahvlile. Selle kõige taustal tundub Tartus valitsev ootus, et inimene astub doktorantuuri ja kukub varrukast puistama soravaid ingliskeelseid publikatsioone, ikka suhteliselt naiivne.

Igatahes paneb võõrkeelses keskkonnas viibimine sind tõeliselt hindama oma emakeele oskust. Eesti keeles kirjutamine tundub mulle praegu nii lihtne (mul on selgelt meeles, et Eestis ma nii ei arvanud) ja nii nauditav – ma saan sõnadega mängida ja kasutada erinevaid sünonüüme ja värvikaid adjektiive. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks mulle tõesti meeldib siia blogisse kirjutada. Selle peale leidis too akadeemilises kriisis vaevlev Nic, et ta peaks ilmselgelt mõneks ajaks Eestisse tulema, et vahest ta siis suudab uuesti ingliskeeles kirjutamisest mõnu tunda. Igatahes, homme tuleb Mihkel ja kahe nädala nädala pärast tulevad Peep ja Oskar. Nii et paistab, et läheb jälle reisimiseks.

Riin

Ps. ULF, kui sa mingil põhjusel satud seda blogi lugema, siis ma põhimõtteliselt olen nõus võtma endale veel ühe õpilase.