Tuleb ja läheb

Täpselt nädal tagasi toimus mu kursuse lõpueksam. Tudengid uurisid, et mida ma järgmisel aastal õpetan ning mul oli kohe kahju öelda, et järgmisel aastal olen ma juba järgmises linnas. Eksam polnud sugugi lihtne, aga tulemused olid jahmatavad. Keskmine hinne oli väga kõrge, A-. Nii et midagi tegin ma selle kursuse juures õigesti. Viimases loengus sain ovatsioonide osaliseks ka. Kui ma peale eksamit viimasena ruumist lahkusin ning enda järel tuled kustutasin, nagu ma seda ikka teen, hakkas mul lausa pisut kurb.

  Eelmine nädal oli üldse kuidagi emotsionaalne. Edmontonist lahkusid Euroopasse või Ameerikasse suve veetma mitmed head sõbrad. Esimeste seas läksid Hande ja Octavian. Nemad panid mind muuhulgas uuesti piljardit mängima, mis oli mul puberteertikuna üks peamiseid ajaveetmise viise. Me veetsime mitmeid idüllilisi õhtupoolikuid Garneau’ piljardisaalis, kus käivad koos selle linna parimad mängijad. Mina ja Hande moodustasime üsna jõulise paari, lihtsalt alla ei andnud. Ja inimesed uurisid ikka ja jälle, et kas me oleme õed. See on üsna huvitav tähelepanek, arvestades, et mina olen sinisilmne eestlanna ning Hande on minust peajagu lühem pruunisilmne türklanna. Octavian arvas, et asi on meie ühesugustes, pisut suurevõitu ninades. Justin arvab, et asi on selles, et me naerame ühtemoodi ja sarnaste asjade peale. Tõsi ta on, ma juba praegu tunnen Hande naerust puudust. Üleüldse oskavad inimesed siin linnas naerda. Ma pole väga ammu nii palju naernud kui viimaste kuude jooksul.
     See nädal on möödunud konverensti tuules. On üsna selge, et see suur sebimine rahuldab minu konverentsi korraldamise himu ära mitmeks heaks aastaks. Aga samas on muidugi tore ka. Esmaspäeval saabub Sean, teisipäeval Tom, kolmapäeval Michael ning neljapäeval Hent. Pidu ja pillerkaar.

Siin on Hande ja Octavian oma pulma-aastapäeva peol. Nad tähistavad oma aastapäeva traditsiooniliselt šampanja joomisega keskpäeval. Nagu eelmisel aastal, nii oli ka sel aastal tegemist äärmiselt lõbusa peoga. Kell kuus õhtul siras väljas päike ning toas vihtusid inimesed ennastunustavalt tantsida.

Siin pildid on Hande koos Justiniga, kellest on praeguseks ilmselt saanud mu parim sõber siin linnas. Temaga koos moodustame me selle lugemisgrupi, mida ma olen vist varemgi maininud. Ta on vaieldamatult üks kõige andekamaid tüüpe, keda ma olen oma elus kohanud, siinse osakonna superstaar, kellel on samas suurepärane huumorisoon. Tema sünnipäev on kaks päeva enne minu oma. Ta saab järgmisel nädalal 25 aastaseks ning on pisut mures selle pärast, et tema vanuses olid mõned tema filosoofilised eeskujud rohkem artikleid avaldanud kui tema.