Veel üks nädal

Täna ärkasin kell neli päeval. Eile pidi mul olema suur tööpäev, aga pärastlõunal astus mu juurest läbi Jen, kes lahkus alles südaöö paiku. See lükkas mind jälle öösüsteemile. Jenil on järgmisel nädalal väga oluline tööintervjuu ühes Ameerika ülikoolis. Ta on sellest ilmselgelt elevil, sest see on tema unistuste töö ning on seda olulisem, tal pole veel järgmiseks aastaks tööd. Nii et ma lasin tal oma diivanil vedeleda ning oma pulbitseva elevuse välja valada.

Minu plaanid on seevastu lõplikult paika loksunud. Sel nädalal võtsin ma end kätte ning täitsin ära USA tööloa saamiseks vajaliku küsimustiku, mis koosnes oma 40 küsimusest. Näiteks pidin ma üles loetlema kõik USA külastused, mille meeldetuletamine võttis mul terve päeva ning mis oleks ilma selle blogita oleks osutunud täiesti kaelamurdvaks ülesandeks. Vermonti rahvas saadab selle küsimustiku koos muude dokumentidega edasi juristidele, kes hakkavad asju ajama immigratsiooniametiga. See kõik läheb ülikoolile kõvasti maksma, nii et ega mul enam tagasiteed pole. Järgmiseks aastaks olen ma paari pandud Vermonti Ülikooliga.

Sel nädalal olin ma praktiliste küsimuste koha pealt üdse kuidagi produktiivne. Ma korraldasin endale üksiti Edmontoni numbri. See võttis aega umbes 20 sekundit ning on täiesti arusaamatu, miks ma seda juba varem pole teinud. Senini on mul olnud Ontario number ning ma olen maksnud kohalike Edmontoni kõnede eesti kaugekõne hinda. Igatahes, kui tahate mulle helistada või sõnumit saata, siis mu uus number on +1-780-604-2646.

Mis siis veel? Sain teada, et ajakiri lükkas tagasi mu artikli. Kahest anonüümsest arvustusest oli üks positiivne, teine negatiivne. Õigupoolest polnud teise arvustaja kriitika mitte konstruktiivne, vaid suisa materdav. Seejuures ma aiman, kes on selle arvustuse autor, sest sama teemaga tegelevaid inimesi pole kuigi palju; ma olen talle ilmselt kuidagi varvastele astunud. Jõin selle peale paar õlut ning nüüd mõtlen, et eks ma kirjutan selle artikli veel kord ümber. Nende arvustuse põhjal jäi mulje, et minu kõige uudsem ning põnevam point oli neile jäänud paljuski kättesaamatuks. Nii et eks ma siis proovin läheneda veidi teise nurga alt.

Aga enne kui ma asun selle artikli ümberkirjutamise kallale, pean ma valmis kirjutama ettekande, mille ma pean sel neljapäeval Alberta Ülikooli osakonna kollokviumil ning täpselt kuu aja pärast Duke’i Ülikooli osakonna kollokviumil. Duke’i ettekanne väärib eraldi märkimist, sest see on mu esimene invited talk. Nad maksavad kinni kõik mu reisikulud ning lisaks veel pisut honorari ka. See on minu jaoks väga uudne kogemus. Kes oleks võinud arvata, et inimesed on valmis maksma selle eest, et ma räägiksin sellest, millest ma iga päev niikuinii räägin.