Edmonton

Kuumalaine Edmontonis muudkui kestab, ma olen praeguseks visanud varna nii kindad kui salli. See on vist esimene kord, mil Edmontoni ilm on nii radikaalselt erinev Eesti omast. Tavaliselt jätavad mõlema kandi ilmaprognoosid mulje, nagu nad oleks üksteise pealt maha kopeeritud.

Mina muudkui õpetan. Vahetult enne Londonist ärakolimist sattusin ma rääkima osakonna uue noore professoriga, kes väitis, et kahe loengukursuse pidamine tähendab igapäevast ettekande pidamist. Ainus erinevus konverentsist on see, et sa ei saa peale ettekannet aega maha võtta, vaid pead samal õhtul hakkama uut ettekannet kirjutama. Ja nüüd ma saan aru küll, mida ta silmas pidas. Kui sa õpetad midagi, mis sulle endale tõesti korda läheb, siis sa ei lähe välja neutraalse ja pool-improviseeritud ülevaate andmise peale. Iga loeng on sisuliselt ettekanne sellest, kuidas sinu meelest asjad on. Ja selle väljamõtlemine võtab aega.

Minu nädal näebki välja umbes nii, et esmaspäeval ma valmistan ette, sageli kuueni hommikul. Kell kaksteist helistab mulle ema, et olla kindel, et ma olen üles ärganud, sest äratuskell mulle alati ei mõika. Teisipäeval õpetan kaks tundi ja peale seda võtan tudengeid vastu. Kolmapäeval hakkab kogu trall otsast peale. Ja reedel panen kokku materjali, mida tudengid peavad lugema järgmise nädala loenguteks. Oma uurimistööks ülemäära palju aega ei jää.

Need, kes on olnud kusagil järeldoktorantuuris, teatavad peaaegu alati üksmeelselt, et ooo… see oli minu elu kõige produktiivsem periood, avaldasin nii ja nii palju artikleid. Mul pole mingit erilist produkti ette näidata, aga mingisugune muutus on toimunud. Mul on tekkinud üsna selge pilt sellest, mida ma tahan kirjutada, mida lugeda ja mille üle põhjalikumalt järele mõelda. See on selline piitsutav (ehk polegi öösiti vaja magada rohkem kui paar tundi?), aga samas inspireeriv tunne, nagu oleks peas väike uks lahti läinud.

Edmonton mängib siin oma rolli. Mulle meeldib Edmontoni isoleeritus – siin on vaikne. Londonis, kus elab neli korda vähem inimesi, oli müra ja närvilist saginat hoopis rohkem. Siin oleks keegi justkui sahina ja ragina maha keeranud, oma mõtted on selgemini kuulda. Samuti on Edmonton kuidagi päikeseline linn, seda nii sõna otseses kui ka emotsionaalses mõttes. Meenutab mulle Tartut. Teine sarnasus minu algusaegade Tartuga on see, et ma olen kuidagimoodi üles leidnud ning enda ümber koondanud inimesed, kes on kuradi andekad ning samas kuidagi eluterved (mis filosoofide hulgas pole kuigi tavaline). Nad teevad päeval kõvasti tööd, joovad õhtul väikese õlle ja on eluga rahul. Ainult et 32-aastane mina oskab seda hoopis rohkem hinnata kui 22-aastane mina.

Täna poodi minnes tegin mõned pildid ka:

See maja asub täpselt minu maja vastas. Hea näide siinsest 70ndate stiilist. Seejuures on tegemist uhiuue maja, mille valmimisele ma oma rõdult ootusrikkalt kaasa elasin. See pidev kopsimine muutus lõpuks pisut tüütuks.

See pilt on tehtud minu maja lähedal, kohe turu kõrval, kus üksiti asub trobikond teatreid, kuhu ma küll, pean piinlikult tunnistama, senini jõudnud pole.

Need pildid on samuti tehtud minu elamise lähedal Tee keskel seistes võib vasakut kätt näha ülemist vaadet ning paremat kätt alumist vaadet. Avarust on siin nii et tapab.