Õpetamisest

Eile sain kokku paari sõbraga, kes lõõpimisi uurisid, et kas ma käin Eestis ainult iga kahe nädala tagant või pisut sagedamini. Nii et kui mulle endale tundub, et mu Eestis olekust on möödas juba ilmatu hulk aega, siis kanadalastele ilmselgelt tundub, et ma olen enamuse ajast Eestis.

Viimase aja suurim uudis on see, et ma hakkasin õpetama loengukursust pealkirjaga “Aristoteles ja hellenistlik filosoofia”. Ma tegin just kiired arvutused ning tuleb välja, et ma pidasin oma esimese loengukursuse täpselt 10 aastat tagasi. Ja kõigi nende aastate jooksul ei ole mul olnud võimalust pidada ühtegi kursust antiikfilosoofiast, mis on mu peamine uurimisvaldkond. See kursus on esimene. Ma olen sellest kahtlemata pisut elevil. Mulle tundub kuidagi hoopis olulisem näidata, miks see kõik on kohutavalt põnev, kuigi samas on ka oht tudengitel üle pea kasvada oluliselt suurem. Sellise kursuse ettevalmistamine võtab hoopis rohkem aega kui mingi teema õpetamine, mida ma nii hästi ei valda. Ma pean hoopis põhjalikumalt järele mõtlema, kuidas end väljendada nii, et see poleks tudengitele ülemäära keeruline, aga ei tunduks mulle endale suisa valetamisena või ülelihtsustamisena. Peale esimesi loenguid on mu enesetunne olnud üsna hea. Üldiselt mulle meeldib õpetada. Ma mäletan kuidagi väga selgelt neid hommikuid, mil ma seisin vana Peda keeltemaja ees ning tundsin juba ette naudingut sellest, et ma astun kohe auditooriumi ette. Ent Londonis läks see naudingutunne nagu pisut kaotsi. See oli ilmselt tingitud nii sellest, et ma pidin õpetama teemasid, milles ma ei tundnud end kuigi koduselt kui ka õpetamiskultuuri teistsugusest ja keelebarjäärist. Sest fakt on see, et inglise keeles õpetamine on keerulisem, ma ei saa lihtsalt minna ja improviseerida ning see mõjus mulle algul vist pisut šokeerivalt.

Ma õpetan pisikeses aatriumi-tüüpi ruumis, kus kallak on väga järsk ning tudengid vaatavad mulle ülalt alla. Tavalises klassiruumis sa reeglina ei näe seda, mida teevad tudengid tagumistes ridades, aga selles ruumis on tudengid nagu peo peal. Mul ei jää muud üle, kui nendega pidevalt tõtt vahtida, mis alguses oli harjumatu, aga mis annab mulle võimaluse väga täpselt jälgida nende reaktsiooni. Kui jätta kõrvale üks noormees, kes on senini igas loengus magama jäänud, on ülejäänud tudengid väga erksad ning vaatavad mulle pinevalt silma. Tundub, et esialgu ei ole ma jõudnud neid veel ära kurnata. Samuti tähendab see kõik seda, et mul on üle pika aja alanud treeninguprogramm. Ma valmistan loenguid ette üksnes edasi-tagasi kõndides ning ühe pooleteist-tunnise loengu ettevalmistamise käigus käin ma maha oma 20 kilomeetrit. Peale esimest loengut olid lihased suht valusad, aga nüüd hakkab keha juba harjuma. Lempsi ja Tupsu pulmaks saledaks!