Chicago

Mulle tundub, et Ameerika on tervikuna pigem Ida-Euroopa kui vana Euroopa moodi. Selline pisut lärmakas, kohati ülevoolavalt sõbralik, pealetükkiv. Asjad pole lõpuni paika loksunud, kollektiivses alateadvuses on säilinud otsast alustamise ning helge tuleviku lootus. Blondki ütleb, et ta võrdleb Chicagot ning selles linnas valitsevat energiat pigem Eesti kui Šveitsiga. Aga mis eristab Chicagot teistest Ameerika linnadest on selles valitsev korrapära. Ta pole nii kaootiline ja pilpakülalik nagu näiteks New York, vaid peale suurt tulekahju 1871. aastal oli neil võimalik seda linna ülesehitamise käigus planeerida, lasta fantaasial lennata. See muudab Chicago arhitektuurilises mõttes üsna unikaalseks, selle linna pilvelõhkujad on tuntud pigem oma originaalsuse kui vanuse või ajaloo poolest.

Selle Chicagos külastuse käigus avanes selle linna arhitektuur veidi uue nurga alt, paljustki tänu paadisõidule Chicago jõel. Meil sattus olema entusiastlik vabatahtlikust giid, kelle kirjeldus postmodernistlikust stiilist oli eriti elav ja tabav. Avas meie silmas selle suhtes, kuidas Chicago kõrghooned püüavad suhestuda end ümbritsevaga, kas oma peegelduste, nurkade, kumeruste vms kaudu. See andis neile hoonetele kuidagi hoopis inimlikuma mõõtme, ka nemad ei taha olla päris omette. Aga vaadake pilte.

See vasakpoolne ülalt kolmnurkne hoone on Clergi suur lemmik. Ma alguses ei osanud sellest midagi erilist arvata, kuni ma panin tähele, kuidas selle hoone alumine osa muutub peaaegu läbipaistvaks ning sulab ühte taevaga. Tema viis suhet luua.

Selle hoone nimi on Aqua ning ta üsna noor, valmis 2009. aastal. Nagu võib arvata tema laineliste rõdude põhjal, asub ta jõe ja järve vahepeal.

Selle hoone kaar peegeldab jõe käändumist.