Reede

9.30. Ukse taga on Cato. Koos kartulitega. Ma nimelt ärkan viimasel ajal suhteliselt vara. Mis on suurel määral tingitud sellest, et mul pole olnud internetti (O’Neal unustas suvel arveid maksta). Mida sa ikka teed, kui sul pole internetti. Poed kella 11 paiku koos raamatutega põhku ja ärkad kella 9 paiku hommikul (ma olen lugenud läbi umbes pool Simone de Beauvoir’i 600-leheküljelisest raamatust “Vanadusest”, ma arvasin, et see võtab mul vähemalt paar kuud, aga näed, ainult paar päeva). Igatahes, Cato. Ta pani minu naabruses elava sõbra Chloe tagaaeda maha paar kartulitaime. Tema arvas, et 1 taim = 1 kartul. Ma arvasin, et sel juhul oleks pool Euroopat surnud nälga juba mitu sajandit tagasi. Ta oli üsna üllatunud. Nüüd on mul vähemalt 20 kartulit. Laupäevasel Farmer Market’is oleks see maksnud vähemalt 2 x 7 dollarit.

12.30. Kohvipaus Jenniferiga. Jenn on mulle paar viimast nädalat saatnud sõnumeid selle kohta, kuidas mul oleks viimane aeg tulla Edmontoni. Jenn on teine Killami järeldoktorant, muusikateaduse erialalal. Ta ei saanud eelmisel aastal tööd ja on väsinud moega. Ma lubasin tal aidata koostada tema taotluse dokumente. Ostame kohvi ja istume Student Union Buildingu päiksepaistelisse tagaaeda. Mingi hetk puhkeb ta nutma. Ma saan temast aru. Ma olin ise samas olukorras ainult mõned kuud tagasi. Ja ma tean ka seda, milline tunne on olla pere ankur, see, kellest sõltub see, kuhu pere läheb. Emantsipeerumise hind, mõned ütleks. Lohutan teda nii, kuidas oskan. Ja panen endale hommikuks kella kaheksaks äratuskella, et tema CV ja muud dokumendid mõttega läbi lugeda ning mingid alternatiivid välja pakkuda. Aga üldiselt on Jenn õnnelik inimene. Järgmine hetk lagistame koos naerda. Ma räägin talle sellest, kuidas mul on minu uhiuues kabinetis (kus ma olen täitsa omapäi) laual reas 5 raamatut ning ma ei suuda otsustada, kuidas neile läheneda – et kas raisata igale raamatule tund-poolteist päevas või lugeda nad kuidagi ühekaupa järjepanu läbi. Ta leiab minu otsustamatuses midagi fundamentaalselt koomilist.

19.30. Skaibikõne O’Nealiga. O’Neal on hetkel London, Ontarios (seal on kell 21.30 ja Eestis 8.30 järgmisel hommikul) ning ta muudab meie kõne avalikuks, nii et ma näen üksiti Seani ning teisi vanu sõpru. Neil on laual pudel head veini ning nad väidavad, et nad oleks rõõmsad, kui ma nendega ühineksin. Ma väidan, et mul on samuti seljakotis pudel head prantsuse veini ning ma oleksin rõõmus, kui ma saaksin seda nendega juua. Elu muutub üha mitmetahulisemaks. Küsimus pole enam ainult selles, kuidas hoida alal elu Tallinnas ja Tartus, vaid nimekirja on lisandunud London, kus mul on siiski veel umbes neli lähedast sõpra. Ilmselt tuleb seal oktoobris ikkagi ära käia, seal on lisaks suur konverents ja kõik. Ja peale seda võiks ka Chicogost läbi põigata, sest ma ei mäletagi, millal mul viimati õnnestus veeta blondi sünnipäeva koos temaga.

20.30. Õhtusöök Levas. Leva on mu lemmik kohvijoomise ja kiire-millegi-pintsisse-pistmise koht. Seal on surepärane itaalia köök, kõrged aknad ning hea muusika. Võtan vaagna hummusega leiba ning pudeli külma Alberta õlut. Edmontoni kõrge taevas on erkroosa ja sinise kirju. Akna taga istuvad kolm prisket jänest, kes on hakanud juba karva vahetama, on sellised valge-halli kirjud. Kohalikud räägivad, et jäneste nägemine on hea/õnne märk. See tähendab, et loodulik söögiahel on paigas. Kõik toimib nii, nagu peab.

23.30. Pidu Jasemini majas, mis on pühendatud uutele doktorantidele ja magistrantidele. Ma satun pikemalt rääkima uue doktoranti Andyga, kes on Detroitist, teab Mart Laari ning uurib, et kas ma olen samuti uus doktorant (näed, mitte enam magistrant, jumal tänatud). Ma räägin talle, kuidas Detroiti lennujaam on mu lemmiklennujaam kogu maailmas, kuidas ma olen selle valguse- ja moodsa klassikalise muusika showdest valgustatud tunnelis veetnud nii mitmedki head tunnid. Jasemin räägib mulle, kuidas kuu aega Türgis polnud sugugi piisav. Mõni ime. Mulle pole isegi kolm kuud Eestis piisav, kuu aega oleks täiesti vastuvõetamatu. Õhtu lõpul saadavad Hande ja Octavian mind rattaga koju. Hande on Türgist ning Octavian Brasiiliast. Nad abiellusid umbes kaks aastat tagasi ning suvel kohtusid lõpuks nende vanemad. Handel, vaesekesel, polnud eriti aega süüagi, sest ta pidi tegema kogu tõlkimistöö emade ja eriti isade vahel (“Mina püüdsin suure kala”. “Mina püüdsin samuti suure kala”). Minu maja nurgal hüüavad nad mulle järele, et kas ma olen eluga rahul. Olen vist küll.